Esmaspäev, 30. september 2013

"Z maailmasõda", Brad Pitti pärast

Laps väga palus, ja ma nõustusin temaga koos "Z maailmasõda" (World War Z) vaatama vaid põhjusel, et seal mängib Brad Pitt. Brad Pitt on muu hulgas ka selle filmi üks produtsentidest. Olin kusagilt lugenud, et filmi tegemise ajal oli neil olnud režissöör Marc Fosteriga palju lahkhelisid. Pitt on väga hea näitleja, veab filmi ausalt lõpuni, aga tema rollid filmides, mille produtsent ta ise on, näivad kui eneseimetluslik arvamusavaldus. "Z maailmasõja" järel valdasid mind samad tunded nagu näiteks pärast "Elupuud" - film tervikuna ei meeldi, Pitt on okei, aga pigem tahaks küsida, et miks teda sinna vaja oli, võis vastupidi, et miks selline Pitti-keskne film ...

Zombifilmide austajatele on "Z maailmasõda" umbes pool tundi nagu maiuspala. Õudne, kiire, äge. Siis, kui tahaks mingitki vihjet katastroofi tekkepõhjuste kohta või kui seda ei raatsida anda, siis vähemalt mingitki pinget kruvivat märki sellest, missuguseid eesmärke inimkond lahenduste otsimisel seab, muutub film igavaks ja segaseks. Erusõjaväelane Brad Pitti kehastuses kutsutakse missioonile ja algab sihitu lendamine siia-sinna. Kõigepealt New Yorgist Aasiasse, siis edasi Iisraeli, kust kogemata satutakse Valgevene lennuki pardale. Lennuk kukub alla ja ellujääjatepaar - võtmetegelane Gerry Lane (Brad Pitt) ja Iisraeli naissõdur Segen (Daniella Kertesz) - on jalutuskäigu kaugusel Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teaduskeskusest, kus otsitakse zombihaigusele vaktsiini. Filmi alguses väga kiired zombid muutuvad filmi lõpus üliaeglaseks. Jääb arusaamatuks, millele nad reageerivad või mille ajel aktiviseeruvad. Tundub, et nad on pimedad.

Segane värk. Filmi lõpp vajub nii ära, et mingil hetkel enam ei ootagi lõppu, sest kõik on sihitult kestnud liiga kaua. Tähenduslik pööre mõjuks juba ebausutavalt ja -loogiliselt. Poliitilise korrektsuse huvides leiab WHO (tegelikult täielik võhik Lane) muidugi vaktsiini ja kogu maailma elanikkond päästetakse. Miks mulle tundub, et Hollywoodi filmitööstus on jõudnud tasemeni, kus isegi mutatatsioone kujutatakse nii, et väikseimgi laps ei leia selles midagi hirmsat ja ületamatut? See on ravimitööstuse mantra, millega kasvab üles üha enam inimesi - süst või tablett ravib kõik terveks.

Tegevusliinid jäävad poolikuks, mõne tegelase mängutoomisest ei saa üldse aru. Näiteks see väike mehhiko poiss, kelle vanemad zombistuvad või tapetakse ja kes Lane'i perega evakueeritakse. Mingil hetkel poissi enam kaadris ei ole. Elu Maal on sama eklektiline kui zombide käitumine või filmi tempo ja süžee. Ei sünni ühtki erilist rolli, sest karakterid lihtsalt puuduvad. Nagu öeldud, Brad Pitt on hea näitleja, kes veab filmi lõpuni. Ei saa päris öelda, et niisuguseid filme on palju paremaid, aga see konkreetne küll neid tootmiseks kulunud miljoneid väärt polnud. Mitte et suur osa Hollywoodi filmidest oleks, aga ikkagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar