Neljapäev, 10. oktoober 2013

As You Like It - Shakespeare'i tragöödia?

Paar aastat tagasi lavastas Douglas Rintoul siinses teatris Patrick Marberi "Läheduse". Nii näidend kui ka nähtud etendus olid mälestusväärsed. Kui nüüd pakkus üks hea sõber ootamatult piletit sama lavastaja Shakespeare'i tõlgendusele - komöödiale "As You Like It" -, siis ma ei leidnud ühtki põhjust, miks kahelda või kõhelda. Shakespeare'i näidendite sellised lavastused, kus kaugenetakse algsest ja püütakse suhestada teksti ja sisu tänapäevaga, on sageli väga põnevad ja leidlikud. Need tuletavad ikka ja jälle meelde mitusada aastat vanade näidendite ajatust. Tõsi on, et Rintouli lavastus oligi "Nagu teile meeldib" üks selline kaasajastatud tõlgendus. Tulemus olnuks arvatavasti nauditav, kui näitlejad nii kehvasti poleks mänginud. Truppi oli kaasatud mitu harrastajat ja aeg-ajalt oli laval toimuvat lihtsalt piinlik vaadata.

Et komöödiat on võimalik mängida (või ega ma tea, võib-olla ka lavastada) nii, et naerda ei saagi, läheb sinna kategooriasse, et on nii halb, et on juba naljakas. Igatahes kui midagi naljakat oligi, siis just sellepärast, et naerma ei ajanud miski. Väga harva juhtub, et keset (!) esimest vaatust lahkub saalist viis-kuus inimest. Vaheajal lahkus veel mõni, ja mõned (nagu mina) jäid ilmselt jonnist lõpuni vaatama. Samas oli ka neid, kes millegi peale iga natukese aja tagant turtsatasid.

Positiivne oli kindlasti etendusele eelnenud paarikümneminutine sissejuhatav loeng, kus inglasest kirjandusteadlane rääkis näidendist, taustast, tegelastest, nendevahelistest keerulistest suhetest ja komplitseeritusest teksti mõistmisel. Kõverpeeglisse vaatamist ja segiajamist on näidendis palju. Keerukust lisab seegi, et Shakespeare'i ajal olid näitlejad eranditult mehed. Nii osutub Rosalind tegelaskujuna palju mitmetahulisemaks, kui ehk esmapilgul paistab.

Rintouli lavastuse tegelased olid eluheidikud, kes magasid mahajäetud majas ja otsisid metsas hulkudes eluõnne. Kehva mängu kõrval väljendas lavakujundus võimendatult vaesust ja viletsust - kõik oli üdini hall ning kogu esimese vaatuse lasti lava kõrvalt aina suitsu juurde. Lootust, et üksik päikesekiir kusagilt paistma hakkaks, polnud ollagi. Mille või kelle üle vaataja niisuguses halluses ja trööstituses veel naerab ... Päris alguses kirjeldas mustanahaline näitleja, kuidas teised öömajalised suhtuvad tema Shakespeare'i-armastusse. Raamatu oli ta kusagilt prügikastist kord leidnud ja luges seda nüüd ikka ja jälle. Võimendatult koomiline võte, ent kahjuks edasine oli kõik kuni päris viimaste stseenideni naljavaene. Viimased stseenid olid naljakad tegelikult vaid farsi kui žanri jumaldajatele.

Hea maitse piiril nalja teha on keeruline. Nähtud etendus oli kõike muud kui hea komöödia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar