Tõnu Kõrvitsa ooper "Liblikas" on Estonia maja 100. aastapäevaks valminud tellimustöö. Libreto autorid on Maria Lee Liivak ja Lauri Kaldoja, kes on lähtunud Andrus Kiviräha samanimelisest romaanist. Unenäolises lavastuses heidetakse pilk teatrimaja algusaastatele ning räägitakse tantsija Erika Tetzky ja näitleja August Michelsoni lugu. Viidatakse ka maja avanud "Hamletile". Peeter Jalakase lavastus ja Liisi Eesmaa kujundus panid mind vaatajana igatsema hoopis balletti. Tõepoolest, nähtud etendus meeldinuks mulle kindlasti palju rohkem, kui tegemist oleks olnud balletilavastusega.
Elu ja unistuste vahele oli paigutatud suur valge tüllipalakaga õhuline vahesein. Selle tagant pidevalt paistvaid tantsijaid oli hea jälgida. Lauljatele oli antud ülesanne kanda ette teksti, mis kõlanuks ilmselt palju paremini ja selgemini sõnalavastuses. Kõlab uskumatult, aga eestikeelsest tekstist oli ilma tiitreid lugemata keeruline aru saada. Mingi osa ei jõudnud saali ja mingi osa läks muusikasse kaduma. Võitlesin seetõttu pidevalt endaga, kas vaatan liikumist laval (tantsijaid või ka lauljate "sõitu" orkestriaugu serval ja kohal) või loen teksti lava kohal. Miks libretos nii palju sõnu oli vaja kasutada?! Kiviräha jutustusest oli mitme ajaloolise tahu väljajätmise tõttu küll üsna vähe alles jäänud, kuid hulk lauldavast tekstist muutus lihtsalt rütmiliseks kõneks. Orkester toetas niiviisi pigemini tagalaval tantsijaid, laulud ei jäänud kaikuma. See ei ole lauljate, orkestri ega ka lavastuse süü. Ei tea, aga kas muusikateoorias ei nimetata niisuguseid partiisid mitte liigselt tehnilisteks partiideks?
Laval liikusid ringi elavad rekvisiidid, tütarlaps liblikarüüs ja teatrimees-näitleja (millegipärast meenutas see mees Urmas Lennukit), Hamlet ja Ophelia samuti. Kujundus ja kostüümid olid väga leidlikud. Kadri Kipper oligi nagu liblikas, ülevalt alla vaatav Hamlet (või Hamleti vaim?) mitmetähenduslik, imeilus ja peaaegu jumalannalik Helen Lokuta Opheliana karikeerib Erika saatust.
Tahes-tahtmata jäi mulje, et lavastusmeeskond oli proovinud veidrat libretot žanri raamidesse paigutada. Kõik pingutasid tublisti, vaataja niisamuti, jäädes sündinud segaduses kobamisi teed otsima. Mitte nagu unenäos, vaid nagu segase narratiiviga loos. Nähtud unenäost sai mõneks ajaks painaja, mida juba mõne päeva pärast oli keeruline selgelt ja detailirohkelt kirjeldada. Juba jälle nõustun peaaegu täielikult Alvar Loogi arvamusega. Seda, mida tema oskab analüüsida, oskan mina tunnetada. Näib, et tulemus on üsna samasugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar