Meelis Friedenthal, "Mesilased"

Kahtlemata on Meelis Friedenthali "Mesilased" praeguses eesti uuema kirjanduse kontekstis silmapaistvalt omanäoline teos. Targa inimese kirjutatud ja võiks vabalt liigituda muidu peaaegu ära unustatud ajalooliseks romaaniks. Ainult et raamat võinuks olla paksem. Praegune tulemus annab jutustuse mõõdu välja, aga kontsentreeritus viitab pigem ikka romaanile. Peategelase lapsepõlv tekitab põnevust, aga jääb avamata, eestlased on ainult episoodilised kõrvaltegelased, Euroopa ja Rootsi riigi ääremaal näib olevat lausa üllatav suhtetihedus uute kultuuri-, usu- ja moevooludega - need teemad võinuks rohkem lahti kirjutada.

17. sajandi lõpu Tartu on romaani tegevuspaigana hea valik, sest eesti ajaloo avamist välismaalastest haritlaste pilgu läbi ei meenugi ilukirjandusest kohe. Leideni ülikoolist Tartusse õppima saabunud Laurentius avastab end pimedast ja porisest linnast, kus oma aja kontekstis vaimupimedusest rääkida küll ei saa. Olustikukirjeldused rõhutavad äärmuslikkuseni pimedat aega. 21. sajandi valguses on Laurentiuse-aegsed tõekspidamised, uskumused ja teadussaavutused tagurlikud. Hoolimata sellest, et haritlased nõidumisse enam ei usu, usub nõidusesse endiselt vaesem ja harimatum rahvas. Või mida siin veel uskuda või mitte uskuda, kui kõikjal on nälg, sajab lakkamatult ja valgust mis tahes tähenduses ei paista tõepoolest kusagilt ...

Laurentiust vaevab oma aja moehaigus - melanhoolia. See näib Tartu-tingimustes süvenevat. Teisalt on autor leidnud selle kaudu viisi tollast mõttemaailma kirjeldada. Raamatus on tinglikult kaks lugu: Laurentiusega reaalselt ja unenäos juhtuv. Reaalse osa narratiiv on selge ja lihtsalt jälgitav, piisavalt põnev ka, et tahta kogu aeg teada, mis edasi saab. Laurentiuse unenäod nii selged ei ole. Need tunduvad olevat otseselt peategelase minevikuga seotud, kuid kuna unenägudes nähtud teemade juurde päeval tagasi ei pöörduta või nende kohta piisavalt selgitusi ei jagata, tekib iseäranis raamatu lõpus tõdemine, et raamat võiks paksem olla. Aga kui tekib tahtmine veel ja rohkem lugeda, siis on raamat järelikult hästi kirjutatud.

Meelis Friedenthal sai "Mesilaste" eest tänavu ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Kas ja kuivõrd mõjutab selline tunnustus rahvusvahelist läbimurret, võiks nüüd olla huvitav jälgida. Kolkakülaks peetud Tartu 17. sajandi teadlased reisivad igatahes Euroopas rohkesti ringi ja hangivad näiteks Inglismaalt uuemat teaduskirjandust. Inglased võiksid nüüd siis meie ilukirjandust lugeda.