Mõte pole ju paha. Aga ma ühinen ikkagi nendega, kes leiavad, et "Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest" on väga hea muusikaga keskpärane film. Kaalusin nii- ja naapidi ning jõudsin järeldusele, et teist korda ma seda filmi (vähemalt tervikuna) vaadata ei viitsiks. Kuulata täitsa võiks, sest muusikavalik on muljetavaldav.
Veiko Õunpuu režissöörikäekiri on isikupärane. Tugeva kunstilise keskendatuse ja rõhutatuse tõttu on tema filmid eesotsas "Sügisballiga" mulle üldiselt meeldinud. "Ballaadi maailma heakskiitmisest" läksin vaatama tagasihoidlike ootustega, sest olin lugenud nii- ja naapidiseid arvamusi, mida polnud sugugi vähe, sest arvanud olid nagu ikka nii need, kes filmi olid näinud, kui ka need, kes filmi näinud polnud ega kavatsenudki seda vaadata. Ja "Sügisball" on üks mu lemmikfilme, vähemalt eesti filmide hulgas. Raamat "Sügisball" on samuti tase omaette.
Huvitaval kombel pälvib iga uus Õunpuu film alati palju tähelepanu. Põhjus, miks mina "Free range'ist" palju lootsin, peitus peategelases. Lauri Lagle näitlemist on huvitav jälgida. Vähemalt ma arvasin nii. Paraku vedas tema kehastatud Fred selles filmis lihtsalt jalgu (või keha?) järel ja mõtles mingeid üllaid mõtteid, mida ma kuidagi jagada ei suutnud. Ega Lagle polegi süüdi. Eelkõige on asi stsenaariumis, filmi sisus üldiselt.
Eredamalt jäi meelde hoopis Fredi isa mänginud Volkonski - episoodiline tegelane, kes veenis, et maailma heakskiitmise ballaadi on vaja just temale. Sisuliselt iseendana või iseendaks jäädes oli temas rohkem sisu kui kõigis filmis lahata püütud ideedes ja tegelastes kokku. Fredi tüdruksõber Susanna (Jaanika Arum) oli ehe, ehk liigagi tavaline. Susanna vanemad (Roman Baskin ja Rita Raave) olid aga klišeelikud ega andnud tõtt-öelda enam ühtki täiendavat niidiotsa. Pigem avas sisu Meelis Rämmeldi töödejuhataja - mees maailmast, kus Fredi-sugustel elada ja olla ei kõlba.
Hea režissööri debüütfilmina oleks "Free range" muljetavaldav, aga Õunpuu filmina ... ja nüüd veel ka võõrkeelse filmi Oscari kandidaadina ... Viimase puhul võib muidugi arutleda selle üle, mille hulgast meil valida üldse on. Sümfoonilisus tuletas meelde "Melanhooliat", aga ehk tahtsin lihtsalt suuremalt ja kaugemale mõelda ... Valged hobused tõid naeratuse näole ja kohe pärast filmi olin kui rehabiliteeritud. Nagu selgus, siis mitte kauaks, sest uuesti ju ei vaataks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar