Üle pika aja sattusin eile telekast teatriõhtut vaatama. Ega tea, võib-olla polegi neid väga tihti. Kahel viimasel suvel Kultuurikatla Aias mängitud "13" kohta olin kuulnud ja lugenud vaid positiivset ja seepärast ei saanud nüüd kuidagi võimalust kasutamata jätta, et näha, millega ikkagi tegemist on.
Jim Ashilevi lavastus on inspireeritud Merle Karusoo kunagisest menulavastusest "Olen kolmeteistkümneaastane" ning heidab praeguste seitsmendike vahendusel pilgu tänapäeva kolmeteistkümneaastaste ellu. Seitsmendike vahendusel sellepärast, et selle lavastuse dramatiseerisid seitsme Tallinna kooli seitsmendikud. Mängivad Von Krahli Teatri näitlejad Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen ja Ragne Veensalu.
Kultuurikatla Aeda näis lavastus sobivat ideaalselt. Aiast sai mängleva kergusega klassiruum, mänguväljak, bussipeatus ja lihtsalt majadevaheline ajaveetmiskoht, kus kolmeteistkümneaastaste päevad mööduvad. Etendus kulges märkamatult ja mitu korda mõtlesin, et õigupoolest pole midagi muutunud. Teismelisehakatis on ikka teismelisehakatis. Tüdrukud on mõnevõrra küpsemad, aga ka haavatavamad. See tuli seal aias ilmekalt välja. Nagu ka see, et üks teismeliste põhiprobleeme on ajast aega võitlus kuhugi kuulumise pärast. Ja olgugi et kohati väga ropp kõnepruuk pani korraks kulme kergitama, tuleb tõdeda ja leppida, et ka selles ei ole midagi uut. Koguni, et kui nende noorte dramatiseerijate kaudu mõelda, siis ei ole noorus ju hukas, vaid on selline, nagu ta on. Üksnes tehnika areng mõjutab ja muudab suhtlusparadigmasid.
Olgem ausad, mõni asi oli ikka uus ja ennekuulmatu kah. Näiteks see, et tomati abil õpitakse suudlema. Ja mõni asi oli selline, mille puhul tahtnuks uskuda, et need ajad on möödas. Näiteks tüdrukute kehalise kasvatuse tund ja õpetaja.
Kes on noor? Eks vist see, kellele lähevad need teemad korda, kes tunneb kolmeteistkümneaastastes ära ennast või vähemalt kedagi omasuguste seast. Teisest küljest on "13" lugu neist, kes niisugusesse kõverpeeglisse põnevusega vaadata oskavad. Mänguruumina on Kultuurikatla Aed autentne, selline natuke laokil ja räämas tagahoov, kus mööduvad tavalise noore päevad. Teleekraanilt paistis hulk oma ettevõtmist nautivaid näitlejaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar