Neljapäev, 17. oktoober 2013

Võidab see, kellel on kõige hullem mees

Tallinna vanalinnas asuvas kohvikus Sinilind etendub jätkuvalt tegijate jaoks üllatava publikumenu osaliseks saanud püstijalakomöödia-estraadi-dokumentaalteatri segulavastus "Võidab see, kellel on kõige hullem mees". See on lavastus, kus enne etendust tuleks meeled vabaks lasta. Nii saab kaugemalt või lähemalt äratuntav leebes otsekohesuses needsamad meeled ära vallutada. Naer on ju terviseks.

See ei ole lavastus, millesarnaseid ma palju või ainult vaadata tahan, ent niisugune teater sobib mõnikord väsitava tööpäeva lõppu imekenasti. Enne või pärast sealsamas kohvikus üritust klaasi (vahu)veiniga kroonida ei oleks ka halb mõte.

Kaks noort naist räägivad väidetavalt enda ja oma sõprade lugusid. Vaatajad kuulavad niisamuti arvatavasti enda ja oma sõprade lugusid ja kuigi umbes tunniajase jutustamise järel jõutakse üpris aimatava tõdemuseni, mõjub kõik pigem vabastavalt ja rahustavalt. Mitte et mõni läti või saksa mees parem oleks, sest eesti mees on juba piisavalt hull, võidab omas žanri(tuse)s sedasorti arutlus kergesti kerget meelelahutust otsiva vaataja südame. Hoolimata sellest, et näitlejannadel (Katariina Tamm ja Piret Krumm) on enesekindluse kõrval ka terav enesekriitiline meel. Nad ei karda alustada enda üle naermisest. Kuigi üks stseen - riidekapipuistamise stseen - venis liiga pikaks, olid etenduses kuuldud-mängitud sketšid üldiselt teravad ja just paraja pikkusega.

Naerda saab igaüks erinevalt, sest kõik ei saa kõigile tuttav ette tulla ja mõni hetk võib lausa võõristav olla. Kuigi mitte ebausutav. Tihtilugu on lood elust enesest mõjulepääsemiseks ju kontekstist välja rebitud. Kusagilt lugesin Pireti öeldud (kuigi tõenäoliselt või tahaks loota, et kontekstist välja rebitud) mõtet, et tänapäeva ühiskonnas on kõige tähtsam sõnaosavus, et teod ei loe enam üldse ja et niisuguses ühiskonnas on väga raske leida armastust. Proovin end nüüd kujutleda praeguseks kahekümneviieseks. Sõnaosavus võib olla masse otseses ja kaudses mõttes liigutav jõud, kuid armastus on ikka midagi muud kui paaniline leidmissoov.

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on pelga meelelahutusena tore lugu. Publikumenu on põhjendatav ehk sellega, et niisugust poliitikavaba meelelahutust on vähe ja inimesi, kes sõnaosavuse tagant armastuse teeotsa kätte leida unistavad, on massiliselt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar