"Mandariinid" on jälle üks eesti film, mis mulle väga meeldis. Film on valminud tegelikult Eesti ja Gruusia koostöös, režissöörgi on grusiin Zaza Urushadze. Tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias, kus on puhkenud sõda, sest Abhaasia tahab Gruusiast eralduda. Ometigi on sõjal "Mandariinides" teisene tähendus. Oluline on hoopis patsifism. Uskumatult täpselt on tabatud eestilik, mis inimeseks olemise võitluse kaudu muutub rahvusteüleseks manifestiks.
Gruusia eestlaste külla on jäänud kaks eestlast; Markus (Elmo Nüganen) ja Ivo (Lembit Ulfsak). Ülejäänud on sõja puhkemise ajal lahkunud. Mõlemal mehel on jäämiseks ja olemiseks oma põhjus. Rindejoon tuleb üha lähemale ja ühel päeval leiavad nad hulga surnute hulgast kaks hinge vaakuvat haavatut. Õnnetuseks on üks grusiin (Nika - Mikheil Meskhi) ja teine tšetseen (Ahmed - Giorgi Nakašidze). Filmi seisukohalt muidugi õnneks, sest nõndaviisi haavatuid ravides avaldub olemise õiguse lõppematu tõestusvajadus.
Võiks arvata, et sõjateema on filmiajaloos igati läbi mängitud ja räägitud, aga kummastaval kombel avaldub see siin ikkagi mingil täiesti sõjavälisel moel ja hoolimata reaalselt kostuvatest püssipaukudest, reaalselt põlema süttinud majast sünnib "Mandariinides" inimlikest küsimustest koosnev elu, mille eesmärk näib Markuse arvates olevat sõda mandariinide pärast, Ivo arvates võitlus oma perekonna eest ja kahe kohaliku (kuigi eri rahvusest ja eri usku) mehe meelest lihtsalt võitlus olemisõiguse pärast.
Mõni episoodiline tegelane vilksatab ka, kuid eelkõige on see ikkagi nelja mehe, suurepärase näitleja film. Naisteta film. Rõhutades ärevalt, et nendes piltides kehtivad soorollid endistviisi jäigalt. Võitlus ilusate oranžide apelsinide pärast on mehine võitlus. Võidab au, austus ja aukartus. Kõik muu on tühine tõmblemine. Elu ise on verine võitlus - võitlus väärtuste pärast ja nende nimel. Vahel tundub mulle, et üleüldise vabaduse taustal unustame väärtused lihtsalt ära. Mis on veel püha? Kas üleolekutundel on õigustust? Üldse ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar