Esmaspäev, 10. august 2009

Onu Tomi onnike

NO-teatri "Onu Tomi onnike" on sel aastal kindlasti mu jaoks üks oodatumaid lavastusi. Ja nüüd on see siis esietendunud! Pealegi räägiti sellest lavastusest ajakirjanduses ja muidu nii palju. Küll intervjuude kaudu lavastaja Tiit Ojasooga, küll nõutult eht-NO-likest reklaamplakatitest.

Üllatus-üllatus, aga ma polnudki raamatut lugenud. Ojasoo kinnitas, et nad on jäänud väga tekstitruuks, ja kusagilt lugesin veel, et nad tõestavad, et maailm ei ole muutunud, st orjus kestab edasi, neegritest ei peeta endiselt lugu jne.

Raamatu jõudsin üsna vahetult enne etendusele minemist läbi lugeda. Väga tüüpiline 19. sajandi ameerika kirjanduse teos. Paaris kohas nutsin lahinal ja kujutlesin, kuidas oleks seda lugeda näiteks 15-aastasena, nagu vist enamik eesti lapsi seda teinud on. Nüüd, kaks korda hilisemas vanuses ja ütleme, et päriselt ka veidi maailma näinud, ei olnud selles raamatus mu jaoks eriti midagi niisugust, mis oleks väga üllatanud, uudsena mõjunud. Küll aga tundsin, et ainest lavastamiseks on, ja mitte vähe! Sestap mind natuke hämmastas Ojasoo väide, et nad jäävad üpris tekstitruuks. Raske ette kujutada.

Esietendus NO-s on siiralt võimas sündmus! Tunda, et oled publikus üks vähestest, kes pole avaliku elu tegelane, lihtsalt jälgida fuajeesse saabuvate prominentsemate ja vähem prominentsemate, tuntumate ja vähem tuntumate inimeste paraadi, kogemata kohata ühte "ammukadunud" kunagist kolleegi jne. Tähtis on olla. Ja kui siis avati nn pääs saali, avanes sootuks teine pilt: selgus, et me ei ole sugugi nii vähesed tuntud ja lugupeetud inimesed, sest algas tormijooks (!!!), millist ma vist olen kohanud mõnikord ainult linnaliinibussi sisenemisel, lootes pääseda istuma. USKUMATU! Saal täitus kiiresti ja etendus algas.

"Onu Tomi onnike" ei olegi nagu lavastus. See on pigem moodsas keeles väljendudes performance. Korduv performance. Lavastus kubiseb sümbolitest, alates lavakujunduses kasutatud vanade vatimadratsitega kaetud põrandast, lõpetades ruloodega kaetud peegeltagaseinaga, mida etenduse edenedes publiku ees avama hakatakse, et saaks iseenda peegelpilti näha. Sinna vahele jäävad maskid, kus neegrid ja neegrinäod on palju peenemad kui keskmise valge inimese nägu. Terve esimese vaatuse proovisin leida tõlgendust, millal räägitakse arusaadavas (eesti) keeles ja millal mingis arusaamatus segakeeles. Üksikud sõnad sellest keelest olid arusaadavad, nt "verkauft", "liebt", "schlag", "voleur". Pärast tundus kalli kaaslase hüpotees kõige tõepärasem: arusaadavas keeles räägiti vaid olulist, ülejäänud jutt polnud ju oluline. Postimehest leidsin aga nüüd hoopis huvitava seisukoha: nimelt on see lavastus nagu koomiks. Tõepoolest, koomiksile on viidatud nii raamatupaksuses kavas kui ka varem teatri blogis.

Esimese vaatuse järel oskasin esile tuua ühte ülihead stseeni - stseeni, kus Rasmus Kaljujärv (mister Haley) pöördus küsimusega publiku poole. See oli esimene kord, kus tundsin, et ometi kord on loodud side selle vana aja ja tänapäeva vahel. Teise vaatuse lõpus nentisin, et oleksin oodanud suuremat skandaali. Arvatavasti ei suudetud mulle veenvalt tõestada, et orjus on ikka veel alles, siin ja praegu.

Mulle väga meeldis, et suur osa tekstist loetigi ette raamatust. Pisarad muudkui voolasid jälle nendel kohtadel, mida alles mõni aeg enne olin ise oma silmadega lugenud. Samuti tuletas selline lava kõrval istuv ettelugeja meelde potitagujat kunagises "Padjamehes". Ei teagi miks. Andres Mähari Onu Tom on tema seni vaieldamatult parim roll. Seda, et Eva Klemets on väga-väga hea näitleja, olen teadnud ajast, mil ta paberite järgi peamiselt lavastaja oli.

Njah, aga kaugeks jäi selle etenduse sõnum. Mulle vähemalt. Inimkaubandus on ju muidugi jätkuvalt olemas, aga kui see olnuks põhiline, pidanuks seda rohkem või teistmoodi rõhutama. Või kui põhiline olnuks üleüldine mis tahes diskrimineerimine, pidanuks seda rohkem või teistmoodi rõhutama. Lihtsalt peksmine ei ole ju ometi ainus viis, millega rõhutada maailma julmust. Tekstitruudus tuli seekord ikkagi pigem kahjuks kui kasuks. Ameerika kirjanduses on teine suurepärane näide ju veel: Harper Lee "Tappa laulurästast". Ja onu Tomi puhul meenub mulle tahes-tahtmata ikka "Mahtra sõja" Päärn. Olgugi et eesti talumees on teisest puust kui sügavalt usklik neegerori Tom.

3 kommentaari:

  1. aitäh, et oma muljeid jagasid. Huvitav, et see on ainus etendus, mille kohta olen huviga otsinud, et mida teised sellest arvavad - ise ei suuda kuidagi seisukohta võtta. väga vastakaid tundeid tekitas see etendus. liigutas aga samas jäi kaugeks. veider.

    Marre,
    veel üks esietendusel käinud mitte avaliku elu tegelane, kes tormijooksu üle imestas :)

    VastaKustuta
  2. mõte ei jää võib-olla siis kaugeks kui mõelda orjusest (mitte niivõrd inimkaubandusest otseselt). või inimkaubandusest laiemas tähenduses, mitte ostan inimese kellegi teise käest ja annan selle eest raha.
    mõned märksõnad siin: inimlik vabadus, kultuur, mentaliteet, juht vs alluv jne.
    saad nüüd aru?

    VastaKustuta
  3. Kirjutasin ka, et ainest on selle raamatu põhjal lavastamiseks küll. Häda selles ongi, et need sinu toodud märksõnad ei kerkinud esile. Liiga laialivalguv oli kõik või ma ei teagi ... Liiga palju sümboleid ... Mõelda võib ainult orjusest, kellestki sõltuvusse langemisest jne, aga see ei muuda konkreetset lavastust õnnestunumaks. Minu silmis.

    VastaKustuta