Kolmapäev, 16. oktoober 2013

Tallinna Tantsuteater Tartu Uues Teatris ehk Preili J

Strindbergi "Preili Juliest" inspireeritud Tallinna Tantsuteatri lavastus "Preili J" on loona tuntavalt oma alge vääriline ja võinuks viidet Strindbergile ka nimes palju julgemalt kanda. Eriti veel, kuna praegune nimi on hääldamatu. Aga nimi ei muuda midagi. Tartu Uue Teatri saalis nähtud "Preili J" esietendus jäi meelde kui üks kirglikumaid, erutavamaid nüüdistantsuetendusi, mida olen senise elu jooksul Eestis näinud.

Näitlejate-tantsijate kolmiku kirg kandus lavalt saali. Kui see oli kellegi jaoks elu esimene tantsulavastus, siis tahaks uskuda, et soov midagi sarnast kogeda, millestki niisugusest osa saada või nõndaviisi tund-paar elus ikka ja jälle mööda saata aina kasvab. "Preili J" on täpne ja nüansirikas lavastus, milles pilkude ja kehakeelega räägitakse inimese vastuolulisest siseilmast.

Kui jätta Strindbergi näidend kõrvale, siis võib rahumeeli kõrvale jätta ka tegelastekolmiku seisusliku vahe. Armukolmnurga keskel on lihtsalt mees (Jean - Endro Roosimäe), kes ei suuda valida turvalise ja lihtsa elu (Kristin - Sigrid Savi) ning preili Julie (Xenia Rudakova) vahel. Viimasega kaasneb mingi näiline vabadus, kirglikkus, muretus, aga ka ajutisus. Kristin toimetab tasakesi kui vari taustal, astub aeg-ajalt endastmõistetava õiguse ja kindlusega lavale, toob kausi habemeajamisvahenditega ja taandub. Sellist kaaslast igatseme, kui astume väsinult koduuksest sisse. Inimest, kes loeb mõtteid. Preili Juliega kaasnevad tagaseinas video vahendusel pildid hetkedest, mille nimel tahaksime elada, aga vaevalt et igapäev päris niisugune olla saab. Segaduses rappuvat Jeani on kerge mõista, tahaks talle lausa kaasa tunda.

Viimastel aastatel vaid draamanäitljejatega töötanud Oleg Titov kasutab omandatud kogemusi väga oskuslikult. "Preili J" ei ole ülemäära keerulise koreograafiaga, kuid suurepärase näitlejaandega tantsijad "jutustavad" lugu nii, et mis tahes sõnad oleksidki liigsed. Sädemed lendavad õhus ja videopilt elustab kujuteldavat mängu. Tõesti - väga soovitan! Sest sellist kirge elus iga päev ei kohta, laval veel vähem. Aga me vajame sellist kirge, et uuesti sõnastada elule seatud ootusi või et tunda, kuidas hing tasakesi kellegi käte vahel või kellegi õlgade ümber väriseb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar