Neljapäev, 21. november 2013

Jan Hřebejki "Mesinädalad"

Tõtt-öelda ei julgenud ega osanud ma Jan Hřebejki viimasest filmist midagi nii õudset oodata. Kirjelduse järgi tundus "Mesinädalad" ("Líbánky") olevat üks nendest filmidest, kus suvalise kokkusaamissündmuse taustal hakkavad ühe ja teise osapoole kappidest luukered kolinaga välja kukkuma. Siin olid luukered muidugi olemas, aga hukkamõistmine ei olegi nii lihtne, kui arvad juba millestki aru saanud olevat.

Millised küsimused ootavad vastuseid ja kuidas neile vastata, kui pulma ilmunud kontvõõras kingib pruutpaarile urni, milles on väidetavalt tema enda tuhk? Pruudi ja peigmehe reaktsioon oli hämmastavalt adekvaatne. Raske uskuda, et päriselt nii rahulikult reageeritakse. Peigmehe soovist kogu lugu kuidagi rahulikult summutada saab aru, aga pruudi vaoshoitus ja vaid korraks valla pääsenud pisarad võisid kanda vaid ühte kunstilist taotlust: oodake, lugu läheb veel edasi. Läkski, kuni ring sai täis.

"Mesinädalate" peateema on vägivald, koolivägivald. Üks peaküsimusi on see, kas vägivaldsus on või võib olla mööduv nähtus, ealine iseärasus? Kas koolieas jõhkralt vägivallatsenud poisist võib saada hea isa, armastav ja tasakaalukas abikaasa? Ja teine oluline küsimus on see, kas ja kui paljut me suudame kellegi minevikust aktsepteerida ja andestada? Kui peaks korraga neile küsimustele vastused leidma, tahaks vist kõigepealt ise oma eluga otsast alustada. Nii muutub kirikuesisel platsil pulmakülaliste kogunemine ja sellele järgnev laulatus palju märgilisemaks ja tähenduslikumaks, kui esmapilgul paistab. Rääkimata laulatusel protesti avaldavast imikust või otse kiriku kõrval asuvast prillipoest. Kui lihtsustada, võiks isegi hüüatada, et esimene kivi visaku see, kes on patuta. Aga nii lihtsalt ei saa. Õigemini patus ei olegi küsimus.

Huvitavaid kõrvalliine on filmis mitu. Näiteks koht, kus üks väike poiss topib tüdrukule kilekotti pähe, jääb vahele, aga saab lunastuseks andeks. Või koht, kus sõnumitooja peopaika tagasi kõnnib. Või koht, kus perepoeg kauaihaldatud hobi juurde jõuab ja vaikselt järvel pilte teeb.

Kurb ja õudne oli. Jõuetus valdas ka. Tahtnuks põgeneda vähemalt küsimuste eest. Vist elus esimest korda oli tunne, et armastus ei olegi kõikvõimas. On armastus, mis võib viivuga haihtuda, on armastus, mis elab üle kõik. Ka teise armastuse. Ometi on meil kõigil salahirmud, millega peame elama. Olgu selleks siis näiteks lapsepõlvest saadud traumaatiline veekogemus või muu. Kas neid hirme ja seda taaka saab üldse kunagi lihtsalt maha jätta? Kas peab? Ja kas on õiglane, et keegi saab kergemini hakkama kui keegi teine? Nägin selles filmis vist rohkem, kui seal tegelikult oli. Miski elustus ja miski sai lõpliku hoobi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar