Ma ei tea, kui kellelgi veel pole jõulukinki mõnele kallile inimesele, siis ostke see raamat! "Murrangujooned" on küll kurb, aga väga inimlik ja isiklik, õiglane, aus ja ELUS raamat. Jõuluajal on selle raamatu teemad just need, millest peaks mõtlema. Ma ei valeta, kui ütlen, et ma ei ole mitte kunagi mitte midagi niisugust lugenud ja et mitte kunagi pole mind miski just niimoodi liigutanud. See on minu maagiline realism, mis on palju realistlikum, kui mis tahes sõnadega väljendada annab. Nendes lugudes (kuigi see raamat ei koosne lühilugudest) on armastust, maailmavaadet ja elutahke rohkem, kui ma kunagi olen kujutleda suutnud.
"Murrangujooned" on ühe perekonna lugu. Kunstiliselt huvitav seepärast, et ajas minnakse tagasi. Väärtusi ja valu kantakse edasi, aga hoopis olulisem on see, et kogu aeg tuleb elada (edasi). Peategelaste väärtushinnagutes peegeldub maailm, mida ma mõistan. Ja see on ju ometigi piisav, et ühte raamatut heaks pidada?! Sehkendaja on kirjutanud palju rohkem ja palju selgemini, kui mina praegu oskaksin.
Mu lemmiktõdemus, et "me kõik tuleme oma lapsepõlvest", raiutakse siin raamatus kivisse. Ja kui selle raamatu põhjal oleks Terrence Malick teinud filmi, saanuks sellest palju kõnekam ja parem film kui "Elupuu". Sügavamini enam minna ei anna ja lihtsamini poleks ka võimalik öelda või näidata. Nancy Huston on valinud stiili ja struktuuri, mis puudutab ja liigutab. Esimesest loost kuni viimaseni tahaks aina jõuda algpõhjusteni ... Aga kõike ei saa ära seletada. Lugege!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar