reede, 20. september 2013

Theatrumi noorte "Palju kära ei millestki"

Kevadel Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi lõpetanud noored on praeguseks läinud igaüks oma rada, ent leidsid augustis-septembris võimaluse veel mõneks õhtuks kokku tulla. VHK teatrikooli 2013. aasta lennu diplomilavastusest "Palju kära ei millestki" õhkub vormilist ja kunstilist lihtsust, kuid see just ongi võluv. Tegelikult on uskumatu, et ma polnud seda Shakespeare'i näidendit lugenud. Kui oleksin, siis arvaksin, et see on kindlasti üks Shakespeare'i paremaid tekste. Vähemasti pandi mind Katariina kirikus viimase etenduse ajal nii uskuma. Nägin seal noori inimesi, kelle väärtushinnangud on midagi hoopis muud kui neil, kes veedavad oma vaba aega näiteks kaubanduskeskustes hängides. Nägin teatrit selle kõige paremas tähenduses ja nägin, kuidas armastusest sünnib eluõnn. Siiralt - meil on lootust!

Abituriente toetab ka mitu kogenud näitlejat. Alates Kristjan Ükskülast, kelle puhul olen mõnikord mõelnud ja täheldanud, et parim osa temast avaldub just Katariina kiriku müüride vahel või läheduses. Ta kannab VHK kasvandikuna selle kooli ja koha vaimu kindlalt kaasas. Aragoonia printsi rollis oli ta jälle nagu omas elemendis, mõjudes noorte armunute saatuse suunajana küll vanema ja targemana, ent pidi üleni valgesse riietatuna olema hea ja õige suuna näitaja. Tähenduslik. Theatrumi näitlejatest tegid kaasa Helvin Kaljula ja Tarmo Song. Peale nende sai laval näha ka Jaak Johansoni, kes üllatas koomikuandega.

Noormeestest paistsid eriti silma Priit Põldma, Sander Roosimägi, Oskar Punga ja Joonas Mattias Sarapuu. Tüdrukutest oli äge Margheritat mänginud Karoliina Saatpalu (harva, kui teatris kuuleb monoloogi järel peaaegu aplausi), teravust nõudvas rollis oli täpne Beatricet mänginud Magdaleena Maasik.

Lavastuses kasutatakse Georg Meri ja Harald Rajametsa tõlget. Shakespeare'i näidendid Meri tõlkes on niivõrd harjumuspärane, et muidu ei kujutakski neid tekste enam vist ette. Kuigi ühte ja teist on ju ka hiljem tõlgitud. Igatahes puudutab etenduses kuuldav tekst kõige tundlikumaid hingekeeli. Ajatusest pole üldse mõtet rääkidagi - palju on kestvat, ning noorte esituses ja nende kaudu alles selgeks mõtlemist vajavat niisamuti. Täiesti tühjas ruumis öeldud sõnad jäävad vaatajate ja ütlejate ümber tähendusi otsima. Kokku enam kui kolm tundi kestnud etendus ei väsita ega tüüta. Ei suuda ka kujutleda, et see kellelegi ei meeldiks. Teater peab olema aus ja ilus. Theatrumi "Palju kära ei millestki" on aus, lihtne, ilus, terviklik, täpne, sügav, vaimukas, naljakas, lootust (k)andev. Selles ei eksperimenteerita, räägitakse aga küll. Lauldakse ja tantsitakse ajastuhõnguliselt ning otsitakse lahendust uudishimule, kadedusele ja tähelepanule. Naeruteraapia aitab. Terav meel ja keel mängivad samuti tähtsat osa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar