Pühapäev, 8. september 2013

Edith Wharton, "Süütuse aeg"

Proovisin mitu aastat tagasi Edith Whartoni "Süütuse aega" lugeda, aga paarikümnest leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ei olnud tollal õiget meeleolu 20. sajandi alguse Ameerika kirjanduse jaoks. Eia Uus viitab "Minu Prantsusmaas" õige põgusalt sellele raamatule, ja millegipärast takerdusin ma lugedes siis just sellele viitele. Nii et otsisin "Süütuse aja" uuesti riiulist välja. Lugesin ja nautisin, kuigi Prantsusmaast on juttu vaid paaris kohas. Põhiidee ja sellest johtuv väärtus asetab kõverpeeglisse uue ja vana maailma vastuolu. Paradoksaalne, et 19. sajandi lõpukümnendeil oli Euroopast tulev uus elustiil ameeriklaste silmis lausa põlastusväärne, mõni aeg hiljem troonis Ameerika nii majanduses kui ka trendiloojana Vana Euroopa ees ja tänapäeval joondume tahes või tahtmata just ameeriklaste järgi. Mitte et vahepeal poleks muid suundi olnud.

Whartoni "Süütuse aja" alltekst on tihe ja võib sõltuvalt ajast ja kohast edastada vastuvõtjale väga erinevaid sõnumeid. Jüri Talvet on öelnud, et mõnikord võib teose tõlge teistes keeltes osutuda parimaks esimeseks vihjeks selle teose olemuse kohta, pidades silmas justnimelt "Süütuse aega". Mööngem, et tõlgendusvõimalused algavad tegelikult juba pealkirjast, mis ei anna õigupoolest mingeid vihjeid. Kõlab ainult suursuguselt ja pühalikult. Sakslased olevat tõlkinud selle hoopis "Ameerika romansiks", armulooks.

Praegu tundub mulle, et selle raamatu moraal peaks olema stagnatsioonile näpu vibutamine, kuid tegelikult pole asi üldse nii lihtne. Krahvinna Ellen Olenska saabumine New Yorki lõi peategelase Sillerton Jacksoni tõekspidamistesse suured mõrad. Loomulikult olnuks Sillertonil seltskonnas kehtivaid reegleid keeruline eirata ja sellise stsenaariumi korral poleks "Süütuse ajas" ka praegust originaalsust. Hoopis huvitav oli jälgida peategelase mõttekäike, sest kõrvaltvaatajana kiitis ta heaks kõik selle, mida enda positsioonilt vaadates otseselt ja kaudselt kritiseeris. Kõhklusteks ja kahtlusteks oli Sillertoni hinges ruumi kuhjaga ja seetõttu on väga selge, miks noormees skandaali iga hinna eest vältida püüab. Ta kuulus kõige täiega suurde halli massi ja leppis järjest kõigi teele veerenud takistustega. Lastest kasvasid aga toredad laia silmaringiga inimesed. Siit võib edasi meenutada, millega järgnevate põlvkondade vabaduseiha lõppes: glamuur ja muretu elu päädis depressiooniga. Sellest Wharton ei kirjuta, kuigi raamatu ilmumisaeg (1920) langeb suure peo aega. Lugemise ajal tulid ajaloo keerdkäigud kõne alla küll.

Keegi kirjutas ilusti, et klassikud kõnelevad iga põlvkonnaga uuesti. On jah nii! Pikkade lausete ja kummaliste (ajast ja arust?) mõtete pärast neid ju ei loeks, aga kui ikkagi lugeda ja pisutki süveneda, on pikkade lausete taga ja abil avanev ajastuhõng just ainult nii edasi antav ja mõtted igikestvad. Uus on vana tõlgendamine ja täiendamine, kogemuslik seos.

Kuna "Süütuse ajas" puudub õnnetu lugu, mõjub teos eriti värskelt. Ja mis veel eriti oluline, see ei ole naistekas või armastusromaan, vaid ühiskonnakriitiline teos. Aktuaalne ja ajatu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar