Pühapäev, 20. oktoober 2013

Enesetapja dilemma Vene Teatri saalis

"Enesetapja" on teine lavastus, kus lavakooli praeguse neljanda kursuse tudengeid kõiki korraga laval näha saab. Nikolai Erdmani skandaalne näidend annab võimaluse hinnata ka noorte näitlejate karakteriloomeoskust, kuigi seatud ülesanded on erinevad. Peaosatäitja Jörgen Liik väärib oma osa igati ja mõni kõrvalosa on samuti väga silmapaistvaks kujundatud. Kogu trupi mängulust on iseloomulik pea kõigi noorte näitlejate puhul. Kahju vaid, et lavastuses siirast võimalust naerda nii vähe on. Võib-olla oli põhjuseks esietendus, võib-olla lavastaja taotlus algmaterjalile truuks jääda, võib-olla veel miski.

Kuigi ma ei ole Erdmani tekstiga tuttav, tundus, et seda pole lavastuse jaoks interpreteeritud ega mõne aktuaalse viitega värskendatud. Näidendi teksti grotesksust rõhutatakse eelkõige tegelaste oleku ja käitumise ebaloomuliku võimendamisega kuni kordusteni välja. Algul mõjub see kui situatsioonikoomika, siis hakkad vaatajana mõtlema, et Tiit Ojasoo ei tee ju ometi mõtteta või sõnumita teatrit ... Otsid ja ootad. Teises vaatuses läheb lahti: peategelane karjatab eri huvirühmadest pärit "kosilastele", et kui üldse, siis tapab inimene ennast iseenda, mitte ideede pärast. See tema mõte, mis tekstis väljendub viitena sellele, kuidas reageerib üksikisik sõjateatele, on kui pöördepunkt, mis paneb kogu eelnenud janti hoopis teisiti suhtuma ning mis sunnib eelnevalt kuuldud teksti üle sügavamalt järele mõtlema. Rõhutatud groteski tagant astuvad välja väiksed lihtsad inimesed ja räägivad ikka ainult neile olulisest. Eks nad muidugi püüavad varjuda üldise ja teatud huvirühmi huvitavate loosungite taha. Nagu meil praegu.

Jörgen Liik tõestab peaosas veenvalt, et suurel laval, mida Vene Teatri lava kahtlemata on, ja suure näiteansambli keskel võib säravalt soleerida, kui toetamas on veel kas või ainult paar olulisemat tegelast. Igatahes on Jörgeni roll lahendatud täpselt. Tema kehastatud Semjoni on nauditav vaadata. Maša (Helena Pruuli) ja Maša ema (Marian Heinat) toetavad eksistentsiaalsesse segadusse sattunud Semjoni kogu hingest. Kõrvalosades paistavad silma intelligent (Jarmo Reha) ja naabrimees (Veiko Porkanen). Kõrvalosades olevatest tüdrukutest jääb enim meelde Rea Lest.

Ene-Liis Semperi lavakujundus ja kostüümid on ajastutruud. Uksed tagaseinas viitavad ühiskorterile või -elule, kus privaatsust on niikuinii raske leida, ja peamiseks mööbliesemeks olev voodi, õigemini madrats markeerib täpselt seda, kuidas tõeline peab jääma enda teada. Ühiselu teises stseenis on kõrtsilaud - julguse kogumiseks ja ideaalide lihvimiseks.

"Enesetapja" teemad on praegu vist komöödia jaoks liialt tõsised. Nii ei olegi tegelikult naerukohtade vähesuse üle põhjust väga kurta. Või siis peaks just nüüd proovima lugeda ja vaadata "Enesetapja" teksti tekstina iseenesest, millest omakorda järeldub selle teksti tugevus ja ajatus. Näidend võiks praegu olla väärt ka suuremat kõlapinda, kui seda saavutab ehk pelk niinimetatud koolitöö. Olgugi et peaaegu valmis näitlejate esituses. Koomilised võtted sobivad noorte hoogsasse mängu hästi ja soovi korral (või ka lavastuse sissemängimise tulemusena) leiab vaataja sellest lavastusest hulga hetki, et teatriõhtut nautida. Lavastust mängitakse Tallinnas Vene Teatris, kus saab soovi korral ka klappidest sünkroontõlget vene keelde kuulata. Tervik mõjub sellisel kujul paraku siiski üksnes jantlikult.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar