Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Tund aega, et hinge minna

"Seisin seal selles tema naeratuse kullavihmas ...", ja läks hinge küll. Tegelikult ma muidugi ei seisnud, vaid istusin Draamateatri Maalisaalis ja vaatasin Viire Valdmat monolavastuses "Tund aega, et hinge minna". Meeldis see siirus, puhtus ja intensiivsus, kuidas ta mängis ja oli. Seisis sinaka tunnelina kujutatud laval publiku ees.

Naine peab minema haiglasse külastama lähedast inimest. Ta kaalub läbi kõik võimalused, kuidas ta seal täpselt käitub, mida teeb, kuidas on ja mida ütleb. Kohe alguses jääb kõlama, et "ma ei ütle ühtegi sõna, lihtsalt seisan". Naistel on ju tavaks kogu aeg palju rääkida. Mõnikord mõtleme selle üle järele ja taipame ehmatusega, et parem olnuks lihtsalt vait olla. Aga see nii on mitteootuspärane ja võib partneris tekitada küsimuse, et mis sul nüüd viga on. Suletud ring. Kas poleks mõttekas pisiasjade üle arutlemata jätta, oleks juttu ka vähem?

Lavakujundus, õigemini värvi- ja valguslahendus tuletas natuke meelde Tiina Mälbergi lavastatud ja mängitud "kevad ja suvi ja" Vihula mõisas. Kristel Leesmendi kirjutatud ja lavastatud "Tund aega, et hinge minna" on ses mõttes kui kinnitus keskealise naise maailmatunnetusest - külm sinine värv väljendab igatsust, aga elust on võimalik leida nii ilusaid kui ka vähem ilusaid hetki. Igatahes näib, et kellegi naeratuse kullavihm võib kriipivalt kadedaks teha.

Tagasivaatamine toob esile lootuse- ja heaoluhetked, aga ka süüdistamised ja pettumused. Soorollid on olemas, meeldib see meile või mitte. Kui poleks, oleks maailm ju lõpmata igav paik.

Millest ma aga aru ei saa, on põhjendus, mille eest see näidend Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri korraldatud mononäidendivõistlusel preemia sai: "Žürii tõdes, et mononäidend on seni Eestis olnud üsna haruldane žanr, pealegi on alati palju rohkem rolle kirjutatud meestele, kuid see preemiatöö pakub suure ja puudutava rolli just näitlejannale." Eee ..., kui on mononäidendivõistlus, ei tohiks ju olla argumendiks see, et mononäidend on harvaesinev asi? On muidugi õige, et pigemini kirjutatakse meestele.

Veidi jääb kripeldama monotüki tõsine toon. Mitte et näitlejal oleks monokomöödias kergem publiku tähelepanu köita, aga mulle tundub küll, et südamest naerma ajavat teksti on lihtsam vastu võtta kui tõsist monoloogi. Kui sageli ja kui paljud suudavad sõna-sõnalt ja mõttekild mõttekillu haaval jälgida teatritekstides olevaid võimsaid monolooge? Kõlama ja elama jääb ju ikka ainult mõni mõte. Minul jäi siit tegelase kohtumine turumüüja kullavihmase naeratusega - tundeigatsusega, kus elu on nagu päikese käes sädelev kuld. See oli ilus.

2 kommentaari:

  1. Mina küll ei mäleta 'naeratuse kullavihma', ainult iseenda mõtet, et millal see ometi läbi saab... Mitte üks monotükk mis ma tänini näinud olen, pole mulle meeldinud. :( Ja menukas film "Gravity", mis peaaegu tervenisti ka Sandra Bullocki monotükk oli - ei meeldinud täpselt samamoodi.
    Sinu arvustus-meenutus natuke pehmendab senist emotsiooni. Et võib-olla see "Tund aega... " siis ei olnud ikka NII halb, kui mu mälu praegu ette söödab.

    VastaKustuta
  2. Olen ikka mõelnud, et monotükid on paras riski-business. Sama hästi võiks kodus raamatust seda teksti lugeda. Nii et saan sinust aru, et ei meeldi. Reedeses Sirbis kirjutas Kairi Prints: "Aga kui ikka palju teatris käia, õpib seda nautima ka juhul, kui kõigega päris rahul ei ole. Miks ennast piinata sellega, mis ei meeldi, kui saab hedonistlikult keskenduda sellele, mis meeldib?" Nii et võib "jääda kinni" sellesse ühte (võib-olla ainukesse) positiivsesse lausesse ja ongi õhtu korda läinud. Selles lavastuses meeldis mulle väga ka näiteks muusikaline kujundus, õigemini selle puudumine. Vaikus ja tühjus naise ümber ... See oli nii õige.

    Mul on veel see kiiks ka, et lugeda ma sellist monoloogi ei jaksa. Koos elava inimesega visualiseeritult vaadata ja kuulata küll. Iseasi on, kas ma (kas inimene üldse) suudab 100% keskendunult kogu aeg kuulata ...

    VastaKustuta