Inimeseks või inimesena olemise lõpmatu küsimus on Ekke Mooril (Pääru Oja) mõtteis, kui ta kodutalust lahkub. Eneken (Külli Teetamm) ütleb ka, et tulgu tagasi siis, kui on enese leidnud. Ega ta tahagi jääda, sest Ekkes on lapsest saadik sees see rahutus, mis sunnib vaatama "lahtiste allikate" poole. Ta ei varja, et liigub aina edasi - kusagil peab ju olema tema õnn ... ja armastus.
"Ingelandi" esimene vaatus mõjus kui pildikeste kogum külaelust, kõigi oma murede, rõõmude, ootuste ja lootustega, ometigi suutis juba seegi vaatajat raputada. Selles lavastuses on koos varemgi Saueaugul nähtud näitlejad, ent nad kõik teevad imetlusväärsed rollid. Pääru Oja Ekke Moor on kirjeldamatult täpselt lahendatud karakter. Temas on kõik inimsuse paremad omadused, olgugi et ümbritsev kadedus ei luba teda igas olukorras armastada. Kaie Mihkelson ja Tõnu Oja täidavad rolle, kus elutarkus peaks allikate otsijaile teed näitama, Kaspar Velberg jääb üldpildis tagaplaanile, aga see ei kahanda tema olulisust ses lavastuses ega headust tõsise töömehe kujutamisel. Ja muidugi Külli Teetamm, kes nii Enekeni kui mõne teise tütarlapsena on ühtviisi valguskiir ja päästeingel. Tõesti! Mitte ühtegi kriitikanoolt pole selle ansambli pihta põhjust suunata. Imepärane tervik. Justkui võõrkehana, aga äärmiselt vajaliku ja vältimatu võõrkehana - peen elu-olu, prantsuse keel ja "meel" lihtsa, väsinud rännumehe peatuspunktis - tuli ka Tõnu Õnnepalul endal lõpus lavale astuda.
Tegelikult tahtsin rääkida hoopis lavastuse teisest vaatusest. Sellest, kus Pääru Oja monoloog päästis valla mu pisarad. Sellistes kohtades tahaks ikka ja jälle hüüda, et pidage hoogu, oodake, las ma kogun end pisut, kuid seda muidugi ei juhtu. Ja siis taban end jälle mõttelt, et mina vaatajana võin ju nutta, pisaraid tagasi hoida, üritada end välja lülitada, aga tema seal laval peab edasi mängima ... Harva, väga harva juhtub, et näitleja hääl murdub päriselt. Pääru hääl katkes. Pidigi katkema, muidu poleks selles armastusavalduses olnud väge. Uhkesti riidesse ehitud lihtne töömees vajub üha enam julgust koguma, samas kui Ekke lendab unistustes koju, Enekeni juurde. Maagiline! Tohutult kurb niisamuti.
Kolmandas vaatuses saab Ekke rännakute ring täis: karmi põhjamaa mees annab mõistlike sõnadega mõista, et tee enda juurde võib ka tinglikult ette võtta, ja juba viidatud ülemkelner peenes restoranis ei pruugi palju näinud meest sugugi paremini mõista. Aastad lähevad, ja kui Ekke oma rännakutelt koju tagasi jõuab, meenusid mulle järsku ühe sõbra hiljuti öeldud sõnad: "Tagasi minna ei saa, elus tuleb minna edasi." Too sõber oli tookord nii veenev, et jäin teda uskuma. Nüüd oli Ekke Moor veenvam. Kandis Ingelandi ja Enekeni endaga kaasas. Aga kas ikka peab midagi ja kedagi kogu aeg kaasas kandma? Kas poleks lihtsam (ja ausam?) olla koos? Teisalt jällegi, kas elu ja ilm muudab meid nii palju, et tagasi minna ei saa?
Mulle meeldib Gailiti juures just see, et tema idealistlikkus ei paista naivistlikult. Ja mul on ääretult hea meel, et Õnnepalu on just need kohad "Ekke Moorist" üles leidnud ja üles märkinud. Saueaugu Teatritalu on mu südame jäägitult võitnud. Sinna kisub ikka tagasi teater selle kõige paremas tähenduses. Lavastused kohas, kus koht annab väga palju juurde.
Olgugi et lavastuse lõpustseenis purtsatas saalitäis vaatajaid naerma, kui Ekke-Eneken autoga Ingelandi laadale kihutasid, võinuks see auto siiski olemata olla. Selline lahendus oli kontekstist väljas, isegi kohatu. Miks mitte minna lihtsalt käsikäes, lõpuks ometi käsikäes, koos? Aga olgu. "Ingeland" jääb sest suvest kindlasti meelde.
Kui Õnnepalu & Eelmaa "Vennas" on nägemata, siis tasub kindlasti ka seda vaatama tulla! :)
VastaKustutaJa tänud ka hea ülevaate eest! Nüüd valutab mul süda veelgi rohkem, et seda vaatama ei õnnestu minna.
VastaKustutaAitäh! Muide, tänases Sirbis kirjutab ka Pille-Riin Purje. Ehk mängitakse järgmisel aastal jälle?!
VastaKustutaVennast olen mõelnud vaadata, aga alati on kõhklus võitu saanud. Pärast "Ingelandi" ma enam ei kahtle. :) Mõnda kirjanikku on keeruline lavastada (nt Kivirähki tekste eelistan lugeda), mõnda kirjanikku on parem kuulata (näib, et Õnnepalu teksti meeldib mulle palju enam kuulata).