Kui katki võib olla hing, kui seda on kogu elu toitnud vaid hülgamine? Kas on palju palutud, kui see hing tahab jääda sinna, kus ta on harjunud olema? Linnateatri "Kassirabal" oli mõjus. Valgetes kleitides naised palusid õigust õnnele. Nad olid kirevamad, kui kujutleda suudaks, aga väga katki ja haavatavad. Laugaste vahel on avarust küll palju, värsket õhku ka, aga ikka on kõikjal igatsus, igatsus, igatsus.
Kihilisus teeb sellest näidendi, mida lavastades peab arvestama, et iga vaataja võib üles korjata midagi niisugust, mis ainult talle silma või kõrva jääb, igaüks leiab siit loo, mis ainult temaga räägib. Madis Kalmeti lavastuses on need tasandid soo kõikuval laudteel olemas. Tausta süvenemata võiks Hester Swane'is (Elisabet Reinsalu) näha tohutut hulka vastuolusid, mis ajavad närvi. Aga tema valge kleit tuletab kohe meelde, et kõik pole nii lihtne. Eriti siis, kui tundeid püüab taltsutada inimene, kes pidi väikse lapsena üksi jääma. Külarahvas räägib talle emast lugusid. Ta rapsib ja võitleb, püüdes seada enda sees kõik nii, nagu teaks ainult tema, et ema polnud niisugune, nagu nad räägivad. Ometi ta teab tõde. Mehele (Priit Võigemast) ei saa pahaks panna, kui ta pärast sellist kogemust otsib turvalist, õrna ja tavalist naist. Elatakse ju vaid üks kord.
Priit Võigemasti Carthage Kilbride'i murekoorem paistab jälle nendest ainult temal olevatest silmadest, aga ta on tugevamates ahelates kui need, kes maast madalast piiratud horisondiga harjunud. Ta ei suuda võidelda ei Hester Swane'iga, ta ei suuda sõbrunedega musta luigega. Aga ta armastas oma last ja niiviisi võttes oli Hester tema suhtes väga ebaõiglane. Kõik kokku ei kahanda siiski Carthage'i enesekesksust. Caroline Cassidy (Ursula Ratasepp) nägi selle oma süütute silmadega läbi, aga siis oli juba hilja. Pulmalaud muutub peielauaks ja maja tuleroaks.
Kõiki saadab kogu aeg kassnaise (Külli Teetamm) valvas kõrv. Mine võta kinni, kas kassnaise pulma kutsumine oli ikka nii õige otsus, kuigi üldiselt usutakse, et kutsumata jätmine toob õnnetust. Kassnaine teadis, aga mitte kõike. Kas kõik saavadki kõigest kõike teada?
Kibestunud emana teeb suurepärase rolli ka Anne Reemann. Justkui eristub ülejäänutest, tegelikult aga lajatab toore otsekohesusega kõige paratamatumate asjade pihta.
"Kassirabal" on eranditult väga heade näitlejatöödega väga hea lavastus. Kummalisel kombel ma ei mäleta mitte midagi vist viis-kuus aastat tagasi Jõgevamaal Kassinurmel sama näidendi põhjal tehtud lavastusest. Ülle Lichtfeldt oli peaosas ja väga hea oli seegi. Võrrelda kahte lavastust - suveteatri ja praegust Linnateatri oma - ilmselt ei saaks. Ent kardan, et ka see lavastus ei püsi kaua eredalt meeles. Hoolimata Madis Kalmeti detailideni rõhutatud tegelastest ja emotsioonidest on ses loos ühtaegu kammitsev ja raputav vägi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar