Lastefilm "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus"

Koolivaheaja lõppu jäi kaunistama üks meeleolukas kinokülastus, kui vaatasime Solarise Kinos viimast eesti lastefilmi "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus". Filmi headuse üle võib muidugi vaielda, aga kuna Eestis tehakse lastefilme nii vähe, siis üks traagelniitidega detektiivilugu on ikka parem kui mitte midagi. Paari kuu pärast peaks ETVs saama vaadata kuueosalist seriaali, ja ainuüksi filmi põhjal hinnates on põhjust seda igatahes oodata.

Lugu tuletab meelde Kalle Blomkvisti. Tegevus toimub Haapsalus, mis väikelinnana on ju hirmus tore koht, eriti suvel, aga millel on Astrid Lindgreniga ka otsene seos. Politseiniku (Tambet Tuisk) koju tulevad tema naise (Hilje Murel) kunagise pinginaabri lapsed suvitama ja ootamatult on lastenelikul põhjust hakata detektiivideks, sest üles on vaja leida üks tähtis dokument, mis peaks lõplikult tõestama ja kinnitama Valge Daami legendi.

See on juba järjestikku teine film, kus särab Lembit Ulfsak, kes kehastab nüüd vanakraamikaupmeest. Kihvt karakter ja tõelise lustiga mängitud osa! Südamlikult naljakad olid näiteks stseenid, kus ta näitab politseinikule kohti, kus varastatud kellad asusid, või kus ta juba teist korda kelli müünud proua (Ülle Kaljuste) juurde infot hankima läheb või kus nad lastega öösel raudteemuuseumis luku taga on ja pinkide all magavad.

Laste karakterid nii selged ei ole. See on ka märk, et materjal on pandud kokku ilmselt seriaali materjalist ja filmi enda kunstilisele tasemele niivõrd pole mõeldud. Kummaliselt kergesti loobub varateismeline külaline protestiaktsioonist ja kummaliselt äge häkker on teine külaline. Eriti meeldis ja paistis silma aga see, kuidas väikese koha elust ja võimalustest on tehtud kõiki moodsa maailma hüvesid ületav väärtus. Kohalikud lapsed loevad raamatuid keskaja sündmustest nende kodukohas ja külla tulnud lapsed võõrduvad justkui imeväel iPadist. Mu meelest see kaalub üles kõik filmi puudused. Kui mina oleksin laps, siis ma tahaks ka niisugust suvist seiklust Haapsalus.

Mihkel Ulmani stsenaariumis on kaks paralleelset maailma - keskaegne (1472-1474) ja tänapäevane (2013). Munkade alkeemilised katsetused kulla valmistamise eesmärgil ja selle tarvis lavastatud pildid on ehk natuke liiga karikeerivad, kuid mungad kõrvaltegelastena on isegi selgemini välja joonistatud kui peategelased. Peategelastest on siiski silmapaistev Priit Võigemasti fotograaf.

Lõpustseenis tõestab Tambet Tuisk taas kord, et tango on paari, mehe ja naise elu. Sümbolina jääb lõputants vaataja mõtetes elama. Film ise on tehtud selliselt, et kõik otsad jäetakse lahti. Klassikaks vast ei saa, aga ta on meil olemas.