Von Krahli Teatri lastelavastus on mõeldud lastele ja lapsemeelsetele vanuses 7-77. Tore, et sihtrühm on selgelt määratletud. Väga palju noorematele kui kooliealistele ei pruugi "Von Krahli muinasjutud" sobida. Nähtud etendusel hakkas paar väiksemat last pimedust kartma. Lavastuse iga detail annab tunnistust südamega ja ausalt tegemisest. Lastele meeldib ausus, ja tegelikult meile, suurtele, meeldib ju ka!
Võõras garaažis toimuv mäng on algusest lõpuni põnev, sest garaažis leidub ju igasuguseid ägedaid asju ja lastele meeldib uudistada. Lasteks kehastunud näitlejad (Liina Vahtrik, Ragne Veensalu, Ivo Reinok, Ott Kartau, Kait Kall või Tõnis Niinemets) jõuavad vana koli hulgas tuhlates hiina muinasjuttudeni, mille kokkumiksimise tulemusel sünnib muinasjutt muinasjuttudes, mis meile tuttavamas maailmas meenutab Tarzani lugusid. Tegelikult on muinasjuttude didaktiline pool igal pool ja igal ajal sarnane.
Õpetlikku leidub lavastuses tõepoolest palju ja vähemal või rohkemal määral tekib täiskasvanutelgi võimalus end kõverpeeglist vaadata. Näiteks koht, kus kõik nutavad ja juba ette muretsevad. See oli nii eluline! Kõigi jaoks koorus sealt lõpuks välja lihtne tõde, et targem on leida igast asjast see rõõmsam pool. Nii on palju lõbusam. Mu konkurentsitu lemmikkoht oli see, kui loomad lõkke ääres arutlevad, kui imelikud need inimesed ikka on: "Üks mees pidada elama hundi silmas!" Justkui suhtekorraldusõpikust pärineb stseen, kus kärnkonn osutub tugevamaks kui tiiger.
Pime noormees saab teada, et kõik inimesed polegi pimedad nagu tema, ja otsustab minna inimeste juurde silmi otsima. Ainus edasiviiv jõud ongi ju usk. Ott Kartau teeb suurepärase rolli! Areng imikust täisealise meheni on lahendatud haaravalt ja usutavalt. Valguse, pimeduse ja varjudega luuakse imepärased efektid, nii et isegi esireast vaadatuna paistab kõik tõetruu. Vihma sajab laval korralikult ja lompides on äge möllata. Lihtne värk, mis tuletab kõigile veel kord meelde muu elu sees ununema kippuvaid põhiväärtusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar