Laupäev, 11. jaanuar 2014

Kolm vihmast päeva Linnateatris

Meenutus kolmest vihmasest päevast vihmaste päevade ajal. See on Linnateatri "Kolm vihmast päeva". Etenduse päeval ja õhtul sadas Tallinnas peaaegu lakkamatult vihma, kuigi oli jaanuar. See etendus tundus nii kontekstis olevat, et ma lihtsalt istusin väikeses saalis ja samastusin lavaeluga nõnda, et vaheaja lõppu ei jõudnud ära oodata. Umbes nii nagu siis, kui ei raatsi head raamatut kuidagi käest ära panna. Ometigi pole "Kolm vihmast päeva" mingi naljalugu.

Richard Greenbergi näidendi Eesti esmalavastuses mängivad Priit Pius, Maiken Schmidt ja Mikk Jürjens. Nad on Manhattani korteris, kord umbes kolmekümneaastased kahe sõbra ja äripartneri lapsed Walker, Nan ja Pip, siis aga samasugused kolmekümneaastased nende vanemad. Inimsuhteid endaealiste ja põlvkondade vahel lahatakse põhjalikult. Leidub ka päevik, mis võiks vähemalt ühest perspektiivist minevikule valgust heita, ent päevik on justkui salakood, mille lahtimuukimine on samavõrd keeruline, kui mõista lõpuni kõiki inimeste valikuid. Eriti kui praegused noored ei mõista iseendidki. Eemalt vaadates on pilt siiski pisut selgem.

"Kolmes vihmases päevas" on teatrimaagia, mis oskusliku lavastamise ja mängimise sümbioosina tagab elamuse, mida on raske põhjendada, kuid mille kohta on väga kerge hiljem teistele öelda, et tunne oli õige.

Palju juhtub juhuse tõttu. Või siis aitame kaasa, et tekiks juhus. Näib, et selle lavastuse puhul kehtib nii see, et viis, kuidas kolm päeva õiges koguses ja meelsuses saali kanda, on ainuõige, kui ka see, et aeg, koht ja inimesed kipuvad elus alalõpmata valed olema. Tegelikult me lihtsalt ei anna endale alati aru, et paremat aega ja kohta pole, rääkimata parematest inimestest. Huvitav oli näiteks see, kuidas mõnikümmend aastat on mõtlemist muutnud. Praegused noored mõistsid vanemate kokkujäämise otsust tingimusteta, kuid enese puhul justkui ei leidnud veel vajadust lõplikult paigale jääda.

Esimene ja teine vaatus erinevad üksteisest tänu näitlejate meisterlikule mängule. Esimese vaatuse unelev võõrdunud olek ja allaandmine vastanduvad täpselt teise vaatuse rock'n'roll'ile. Elluäratatud lugu on see seal Linnateatri väikses saalis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar