"Kuidas elad, Ann?"
Iseenesest on jutt muidugi põnev, ma ei suutnud raamatut enne käest panna, kui läbi oli. :) Aga ilukirjanduslikku väärtust pole mitte mingisugust! Lisaks sellele oli rohkesti ebaloogilisusi sündmuste kulus, täiesti arusaamatuid karaktereid. Iseäranis häiris Villem. Ka minu, Villemist mitu aastat vanema inimese jaoks, oli ta mõttetu moraalitseja, seda eriti tema vanust arvesse võttes. Ei tea, aga tema selline kõrvaltvaatajakuju oli nii ebaloogiline ja võlts. "Kuidas elad, Ann?" lõpp oli etteaimatav. Paralleel ema päevikuga mulle väga meeldis. Kangesti meenus, kuidas ma ise sama vanana ema tunnistusi vaadates mõtlesin, et miks mina pean paremini õppima. Nii et laias laastus selline see murdeiga ju on. Aga ikkagi - kuidagi liiga pealiskaudne teos.
"Mis teha, Ann?"
Algul ehmatas, et enam ei olnud jutustajaks minategelane, aga terviklikult võttes meenus kangesti Sass Henno "Mina olin siin". Mulle meeldis, kuidas viidati eelmisele raamatule (mida Ann oli oma kevadisest kodust ärajooksmisest õppinud), mulle meeldis, et temast oli saanud hästi tore päris täiskasvanulikult mõtlev noor inimene. Väärtushinnangud tundusid kenasti paigas olevat ja selles osas oli just täpselt parasjagu didaktilisust. Üldse, lastekodu olustiku kirjeldused panid nii kõvasti kaasa elama, et ..."Mis sinuga juhtus, Ann?"
Vot see raamat jäi käes venima. Kui eelmised kaks olid ühe õhtu lugemine, siis see vedeles mul öökapil päris mitu päeva. Hakkasin mõtlema, et ajendiks on olnud ilmselt Aidi Valliku koolis töötamise kogemus, paljudest erinevatest peredest pärit laste ja nende lugude tundmine. Samas jäid nagu kõik liinid kuidagi poolikuks.
Kus on neljas osa?!
VastaKustuta