neljapäev, 2. jaanuar 2014

"Kohutav ilu" ehk Euroopa parim film 2013

Filmi "Kohutav ilu" (La grande bellezza) eestikeelne nimi on eksitav. Sarnaselt Maria Ulfsak-Šeripovaga arvan, et "tohutu" või "suur ilu" oleks täpsem olnud. Allegooriline seos F. Scott Fitzgeraldi "Suure Gatsbyga" on täitsa olemas. Euroopa Filmiakadeemia valis just selle filmi aasta parimaks filmiks. Ma pole teisi nominente näinud, kuid see peaaegu kaks ja pool tundi kestev itaalia režissööri Paolo Sorrentino film on selge narratiivi puuduse tõttu natuke liiga äärmuslik, et kohe kõlama jääda. Nii et tahaks veel mõnda nominenti võrdluseks vaadata.

Ka on see on üks neid filme, mille liigitan kategooriasse "kinos vaatamise film": lausa nõuab suurt ekraani ja ideaalseid tingimusi keskendumiseks. Ei kujuta parimagi tahtmise juures ette, et suudaksin kodus kogu selle "kohutava ilu" korraga ära vaadata, ilma et tekiks mõte paus teha või muude asjadega tegelda. Pausi tegemise vastu räägib näiteks tõik, et kogu linateos on nii suur tervik, et jupitada lihtsalt ei saa.

Hästi lühidalt öeldes on see film tühisusest. Peategelane Jep Gambardella (Toni Servillo) elab suures ja luksuslikus katusekorteris, mis asub Colosseumi kõrval. Kohe alguses peetakse tema korteris pidu, mis meeleolu ja külaliste hulka arvestades on võrreldav mõne vabaõhuööklubi peoga. Kui Jep järgmisel hommikul oma majapidajannale vihjab, et tahab ära unustada, et tal on sünnipäev, saab selgeks, et see on (elule) tagasivaatamise film. Kummitama jääb üks peategelase mõte, et ta otsustas oma 65. sünnipäeval mitte enam teha asju, mida ta teha ei taha. Ikka üritab ka, aga tegelikult on selleks eaks juba ammu selge, et kas või mingigi positsiooni säilitamise pärast on platsi raske puhtaks lüüa.

Ma ei ole eriline itaalia kino sõber ja seetõttu tundus Sorrentino film mu jaoks eelkõige lihtsalt üks hea näide selle maa kinost. Roomas koos peategelasega uitav kaamerasilm pürib aga tasakesi minu kui vaataja silmaks ja Jepi peas vaatlevad mõtted sunnivad püüdlema väärtuslikuma homse suunas. Väärtuslikkuse mõiste on muidugi jälle suhteline.

Tänapäeval keskendutakse ilu puhul ikka välisele. Inimesed mõjuvad "Koledas ilus" väga koleda ja tühisena. Asjade ja akessuaaride hulk näib olevat pöördvõrdelises seoses inimese enda iluga. Valusalt ilmestub see filmi lõpus, kui hambutu rauk osutub vaatamisväärsuseks või vaikselt jõevett mööda liikuv kaamera näitab vanu kivisildu.

"Kohutava ilu" elukeerises jääb tagaotsitav inimene märkamatuks ja võib elada kahtlust äratamata luksuslikku elu. Elu laineharjal purjetajad vaatavad talle alt üles. Ei ütleks, et see film on üksnes Rooma koorekihi magus-mõrust elust. Esmapilgul küll, kuid tagantjärele mõeldes hoopis üldinimlikum ja mõistetavam, kui esialgu arvata julgeks. Ikkagi, vaadake kinos. Võib-olla peab mitu korda vaatama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar