neljapäev, 30. jaanuar 2014

"8 armastavat naist", Rakvere Teater Tallinnas

Ilmselgelt olin vales kohas. Ma lihtsalt ei ole Rakvere Teatri "8 armastava naise" sihtrühm. Vene Teatri saalis on talvel kohutavalt külm ka. Aga see ei lugenud, sest suurte punaste pleedide virnad ootavad tänulikke külastajaid saalinurkades toolide peal. Lihtsalt see prantslase komöödia oli nii igav.

70-80ndatel võiks midagi niisugust ehk mängida, aga praegu ... Püüdsin alguses kujutleda, et prantslastele võiks selline nali iseenesest ju täitsa peale minna, aga üha selgemaks sai, et praegune lavastus ei meeldiks ka neile. Eili Neuhausi lavastuses puudub prantslaslik peen elegants, aga mis veel halvem, puuduvad karakterid. Pole mingit vahet, kes on tudeng, kes teismeline, kes ema, kes vanaema, kes teenija. Sama hästi võinuksid kõik tegelased keskpõrandale kokku tulla ja lugu rääkima hakata. Detailid, nagu näiteks see, et peretütar jõudis juba eelmisel päeval kohale, et isalt raha pommida, olid või muutusid siin lavastuses "uurimise" seisukohalt viiendajärguliseks. Et ühelgi naistest kõrvaltoas tapetud mehest kahju polnud, see oli rahalist olukorda ja komöödia ainest arvesse võttes isegi mõistetav, aga lõpus deklameeritud "lahendus", see tähendab jutt muinasjutust ja põgenemisest ja millest kõigest veel kõlas esiteks koledalt ja amatöörlikult, teiseks pani lihtsalt õlgu kehitama, sest kahe vaatuse jooksul ei olnud see kemplemine ja edasi-tagasi jooksmine mind eriti kellelegi kaasa tundma või elama suutnud panna.

Ainus hea asi kogu lavastuse peale oli Ülle Lichfeldti mäng. Tema oli Augustine'ile vähemalt karekteri loonud ja paistis ülejäänud seltskonnast seetõttu mitmeti silma. Ines Aru on hea komöödianäitleja. Oli nüüd ka täpselt samasugune nagu alati. Vabandust, aga ülejäänud kas lugesid oma teksti ette või püüdsid veidrates asendites vääneldes iga hinna eest publikut naerma ajada. Vist õnnestus ka natuke, kuigi mina mõtlesin peaaegu kogu esimese vaatuse, kas mul on ikka vaja siin olla ... olen ju täiesti vales kohas ... see ju ei meeldi mulle. Tasapisi harjusin vist ära ja teki sees hakkas soe ka. Teise vaatuse algus oli justkui parem, aga arvatavasti kujutasin endale seda ette, meeldis nii mõelda.

Hoopis rohkem tundus, et näitlejatele endile see materjal ei meeldi. Proovin mõista, et selliseid näidendeid ja nende järgi tehtud lavastusi on ka vaja, aga see ei põhjenda kehva lavastust ja (sellest tulenevat) kehva mängu. Võõras saal ei pruugi ka hästi mõjuda, aga "8 armastavat naist" on lavastatud ju eesmärgiga, et saaks kõikjal mängida, sh väiksemates rahvamajades. Kusagilt lugesin, et  lavastusprotsessi käigus oli trupp käinud lasketiirus, kus lavastaja rääkis, et tema kardab tulistamist ja püsse ja et tal on tegelikult raske kujutleda, et ta lavastab nüüd paugutamisega näidendit. Miks ta seda siis lavastas? Püstolid oleks saanud täitsa vabalt ära jätta. Seda enam, et mees magamistoas oli tapetud noaga selga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar