Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

"Ajuloputus" täiskasvanutele Nukuteatris

Ei tahaks psühholoogia terminite üle spekuleerida, sest ma olen selles valdkonnas täielik võhik, aga tavainimese arusaama järgi on sõltuvus hirmus asi. Nii ahvatlevalt hirmus, et võibki paista imearmsa ja naljaka lemmikloomana. NUKU teatri "Ajuloputuses" on sõltuvus armas ahv, kes oma olemasoluga nõrga inimese meeli toidab.

Lavastus on mõeldud täiskasvanutele. Ma ei ole jäägitu visuaalse teatri austaja, kuigi kui jätta sisu ja teemad kõrvale, võib visuaal olla väga võimas. Eesmärk peakski olema vaataja meelte avamine nii, et üksnes piltidest sünnib peas illusioon, mis laskub keskustelusse illusiooniga, millega mängitakse laval. Valgus ja varjud ja silmamoonutused on tegelased. Tegelikult algab asi sellest, et põhimõtteliselt ei ole mustkunsti- ja illusioonietendused mulle kelle tahes esituses meeltmööda. Visuaalne teater on siiski teistsugune asi ja Duda Paiva on väga kuulus nukulavastaja. Kujutlen, et näitlejalt nõuab mängimine nende vahtkummist nukkudega tavalisest suuremat või teistsugust keskendumist. Selle lavastuse juures segas aga ikkagi rusuv-sünge pimedus laval ja saalis. Oma sõltuvusega toime tulla ei ole ju lihtne ja ega sõltuvuses iseenesest midagi head ka pole. Ikka püütakse seda teiste eest varjata, enda ja teiste ees eitada. Mis värvide ja valgusega seda siis ikka mängima/näitama peab?!

Proovin kõrvale jätta selle, et mulle silmamoonutused ei istu. Jäävad sümbolid, mida "Ajuloputuses" on palju ja mis enamikus on väga tabavad ja kõnekad. Alates esimesest stseenist, kui Taavi Tõnisson kaelas rippuvat ahvi või sõltuvust toidab, aga tipnedes ikkagi hiigelsuurt pead kandva (!) arstiga.

Intervjuuvorm mõjus vaba mikrofonina või vestlusena nendega, kes mõistavad. Ahvideks kehastunud õed või sanitarid kujutasid ilmselt mõistmist. Videot võinuks vähem kasutada. Kas selle eesmärk oli isoleerida end ja oma sõltuvusi? Vähemalt etenduse neis osades, kus ahvid puuriga publikule lähemale toodi? Algus oli paar kohta, kus näidati vaimustunult aplodeerivat publikut. See ei näinud hea ja isegi mitte usutav välja.

Enamik lavastuses kasutatud ideid on tegelikult leidlikud ja head. Lugu kulgeb peaaegu lõpuni nii, et ei tea, kuidas läheb. Aga nii ongi. Enamasti peame enda sees ägedat võitlust ja käime kusagil ära, enne kui lõpuks selgub, kas kõik oli nii, nagu kokku lepiti. Karmi ja tõsise arsti kõrval assisteerisid õed, kelle olek pidi andma haigele signaali, et meie oleme sinu poolt, mie saame sinust aru. Inimene arvab, et ta vajab mõistmist, aga tegelikult vajab inimene sisemist tahet, soovi ja meelekindlust, milles peaks suutma ja tahtma teda keegi omakorda toetada. Meisterlik lähenemine, kuigi tervikuna mitte päris minu maitse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar