Kolmas Jordi Calcerani näidend ei üllata enam suurt millegagi. Sisu, struktuuri ja keerdkäikude poolest sarnaneb "Leke" pigem "Grönholmi meetodiga", mis loob eeldused heaks komöödiaks, mitte palaganiks nagu "Cancún", kuid pärast etendust riidehoius kogemata kuuldud kommentaar - "mage" - iseloomustab vist parimal võimalikul moel nähtut ka minu jaoks.
Merle Palmiste oli selle õhtu täht. Mängis (loe: näitles) väga hästi, ja kuna roll võimaldas peeneid taktikalisi "trikke" teha, siis tegelikult jääb Carmeni valitud pool viimaste sekunditeni selgusetuks. Professionaal kahes mõttes - näitleja ja petturina. Jan Uuspõld tagasiastunud energeetikaministrina pakub Palmistele muidugi head partnerlust (jälle kahes mõttes). Nii et kui öeldakse, et komöödia teevad näitlejad, siis Palmiste ja Uuspõld suudavad seda igal juhul.
Ülejäänud rollidega on asi keerulisem, sest mina küll ei suutnud leida ühtki põhjust, miks Manolot pidi mängima Lauri Kaldoja ja Marianot Sulev Teppart. Manolo, nagu teda kirjeldasid Carmen ja Yolanda (Marta Laan), olevat jõhkard, aga kui ta ilmus välja palgamõrtsukana ja rõhutas korduvalt, milline professionaal ta on, tundus, et selle tüübiga on võimalik kõiges kokkuleppele jõuda. Jõhkrust küll kusagilt ei paistnud, rääkimata professionaalsusest. Lausa imekspandav, et kogenud poliitik (!) nii palju vaeva pidi nägema! Oma osa on siin kindlasti ka tekstil. Mariano paistis ilmselgelt liiga noor, et olla Carmeni isa, täielikult halvatud ja vedelikutoidul. Ja elada nii kuu aega selles katalaani ökodisainmajas!? Yolanda meeldis prostituudina rohkem ja mõjunuks ehk kihvtimalt, kui oleks kõnemaneeri säilitanud. See oleks vast rohkem rõhutanud nn oma-klassi-kaabakaid. Mitte et labane püstoliga vehkimine ja raha pommimine eliitprostituudile eriti iseloomulik oleks.
Mööngem, et "Leke" on äärmiselt eluline ja aktuaalne. Kui lavastustervik oleks parem, soovitaksin seda retooriliselt meie poliitikuil vaadata. Praegu jääb teater elule alla. Võib-olla elu ongi nii keeruliseks läinud, et seda on raske üle mängida? Igatahes jah, küsimus, kes kellele koti pähe tõmbab, püsib õhus viimase minutini. Huvitav on seejuures, et kõik teavad ju reegleid. Mäng on aus, sest kõik teavad, et vastasmängijad on petturid. Väikestest kelmidest saab aru, sest nende mängud ongi niisugused lihtsa raha saamise lootusel põhinevad, aga (endist) poliitikut on raske mõista. See tuleb nüüd küll näidendist, aga näib, et ta alahindab oma vastaseid. Sügavama teksti puhul koorunuks siit välja ehk valitseva klassi eluvõõrasus. Praegu jäi see igatahes tähelepanuta.
Vaadatav, ja võib-olla meeldiks rohkem, kui ei oleks "Grönholmi meetodi" kogemust. Autor kordab end, räägib lugu põnevalt, aga detailid jäävad tähelepanuta. Et mitte lõppu ära rääkida, ütlen ainult, et minu meelest võinuks lugu lõppeda siis, kui Carmen ja poliitik kohvritega uksest välja läksid. Võib-olla mulle lihtsalt meeldivad õnnelikud lõpud rohkem ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar