Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Sokrates. Pidusöök Prytaneionis

Näitlejad kutsuvad VAT Teatri lavastuses "Sokrates. Pidusöök Prytaneionis" vaatajad demokraatia hällilinna Ateenasse, et rääkida sündmustest, mis eelnesid 399. aastal eKr vanakreeka mõtleja Sokratese üle peetud kohtuprotsessile. Muidugi ka kohtuprotsessist ja surmamõistetu endale soovitud karistusest käia alles jäänud elupäevadel iga päev Prytaneionis pidusöögil.

Mehe jaoks, kes ei pidanud end nii targaks, et teiste õpetamise eest raha küsida, oli külluslik pidusöök kahtlemata karistus. Mehe jaoks, kes iga päev oli agoraal ateenlastele rääkinud voorustest ja õiglusest, ei olnud see aga võimul olijate arvates mingi karistus. Seda, et võimu ja vaimu koostöö võrdsetel alustel ei toimi, nägin hiljuti Draamateatris "Kollaborantides". Seda, et võimu ja vaimu koostöö ka demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul ei toimi, nägin nüüd siin. Vana-Kreeka demokraatia erines tänapäevasest arusaamisest demokraatiast, kuid "Sokratese" lavastus võimaldab lihtsa ja leidliku piltlikkusega vaadata enda sisse ja enda ümber nii, et tekib tundmine, justkui oleks juurte juurde tagasi läinud ja taas meelde tuletanud, kes ja miks me oleme. Juhtub ju ikka, et pärast pikka pusimist on targem kõik kõrvale visata ja uuesti otsast alustada. "Sokrates" pani selliste asjade üle mõtlema.

Narelle Sissonsi ja Pille Kose kujundusega, kus seinu ja treppe katab liivakivivärvi kangas, luuakse tõetruu meeleolu agoraast, kus publik muutub justkui linnarahvaks. Kostüümidega rõhutatakse antiikset olustikku veelgi. Riided olid Vana-Kreekas väga olulised inimese positsiooni näitajad. Lavastuses on kostüümide vahetamine ja muutmine tehtud nutikalt lihtsaks, mis kompenseerib esitist eri tegelaste paljususest tingitud segadust. Peagi saab selgeks, et massist paistavad välja üksikud. Eesriide tõstmisega sõidab vaataja ajarongis minevikku ja lae alla rippuma tõstetud pärandipall koondab kõik lõpuks jälle kokku. Mõistmiseks ja mõtestamiseks saame kasutada oma teadmisi.

Võlub, kuidas Raivo Trass edastab Sokratesena oma mõtteid. Rahvas kuulab paljasjalgse vaiksel häälel rääkiva mehe sõnu ja süda hoiab tema poole. Võimu masinavärk leiab aga tee ka rahva südamesse, manitsedes parima oraatori abil filosoofis kahtlema. Ega praegugi teisiti pole: käsi peseb kätt ja igal häälel on kaal. Vana-Kreekas kaaluti küll musti ja valgeid ube. Sokratese vaikne kuju jätab osavalt õhku küsimuse, millal on õigus poolehoidjate nimel võidelda? Või lausa, et kas üksik inimene peabki kellelegi korda minema?

Enamik tegelasi kehastuvad ja ilmuvad lühemateks ja pikemateks stseenideks. Margo Tederi kanda on Ateena üliku Demagogos Anytose roll. Teiste kanda on mõni üldistatavam, mõni konkreetsem osa. Meeldejäävamad on Katariina Undi teisenemised: kohtunik, Demagogose raiskuläinud poeg, aga eriti Sokratese naine. Naise ahastus ja mure on nii tuttavad. See ahastus pole kahe tuhande aastaga üldse muutunud, kuigi naine peaks tänapäeval sõltumatum olema.

Kokkuvõttes tõeliselt meisterlikult tehtud lavastus. Vaatajale jääb teksti sügavuse tõttu mälestus kvaliteetselt veedetud ajast ja jälle natuke sirgemaks triigitud elu, sest sassi läinud lõngajupp sai lahti harutatud. Eriliselt hea meel on, et Aare Toikka võttis ise kätte ja kirjutas materjali näidendiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar