Reede, 18. mai 2012

Kreekast Minu-sarjas

Mitu head aastat tagasi käisime Kreekas pulmareisil. Mäletan sealseid sõbralikke inimesi, antiikseid varemeid, kolme imeilusat saart, mida külastasime, kaost, mis järgnes, kui üks rong katki läks ja reisijad bussidega sihtkohtadesse toimetati. Kreeka valged majad on lihtsalt unustamatud, niisamuti üks vanatädi, kes meid lahkelt vihmavarju kutsus, oskamata ise sõnakestki muud keelt peale kreeka keele, ja üks teine proua, kes talvisel ajal elavat Ateenas, aga suvitas tookord külas. Tema oskas inglise keelt ja temaga sai rääkida. Kreekas sõin ma esimest korda elus kaheksajalga ja kreeka salat ei maitse mitte kusagil mujal nii nagu Kreekas. See oli enne Euroopa Liiduga liitumist ja ma mäletan, et ei suutnud Ateena kesklinnas ära imestada, et euronõuetest, millest Eestis ELiga liitumise eel nii palju juttu oli, ei paistnud Kreekas keegi midagi teadvat. Sedasama olevat "Minu Kreeka" autori Ester Laansoo sõnul paljud teisedki Kreekasse reisinud eestlased tähele pannud.

Aeg-ajalt unistan uuesti Kreekasse minemisest. Ja võib-olla just seepärast meeldis mulle, et "Minu Kreeka" autor on giid, kelle tekstis on isiklikku pigem vähe, selle raamatu mahtu arvestades siiski parasjagu. Silma torkas, et autori Kreekas elavad sõbrad-tuttavad on võõramaalased või vähemalt võõramaalastega lähedastes suhetes. Hoopis olulisem on aga, et maasse ehk Kreekasse puutuv on esitatud nii, et seda on aastatepikkuse kogemusega giidi vahendusel huvitav lugeda.

Raamatus on juttu Ateenast, Kreeka saartest, oliivikasvatusest, toidust, usust, kreeka meestest, perekonnatraditsioonidest, ja sellestki, kui ihaldasväärne on viimase ajani olnud avaliku teenistuse töötaja staatus. Nüüd on kõik muidugi kibekiiresti muutuv ja vähemalt meedias kajastatu põhjal ei pruugi see Vahemere riik enam sugugi nii turvaline olla, nagu minagi seda tollest ammusest korrast mäletan.

Järelduste tegemistest autor hoidub. Seetõttu jäävad silma mõned vastuolulisusedki - ühes peatükis tekib lugejal üks mulje ja mõnes järgmises see mulje juba kaob. Näiteks on põhjamaalase jaoks vist täiesti arusaamatu nende töökultuur. Ühest küljest ei lase kreeklane tööst endale stressi tekkida, teisalt jällegi kirjutab autor, et eraettevõtluses töötamine tähendab pahatihti hooajalist tööd ja seetõttu tuleb ööpäevaringselt ilma puhkepäevadeta palehigis pingutada. Ma ei suuda vist neid kahte asja kuidagi kokku panna ...

Põhjalik ülevaade Kreeka kommetest ja kultuurist, kuigi usutavasti oleks autoril materjali veel teisegi samasuguse raamatu jaoks. "Minu Kreeka" mõjus ausa ja informatiivsena. Kujutlesin isegi, et "Minu Kreeka" võiks Kreeka-reisiks kotti pista, et kohapeal olles lugeda ja kohe ka kogeda.

2 kommentaari:

  1. See pole üldsegi paha mõte, nt. minul oli Balil kaasas ''Söö, Palveta, Armasta'' ja lugemisjärjega jõudnud sobivasti viimase osani. Äratundmisrõõmu ja kasulikku infotki oli küll ja veel... :)

    VastaKustuta
  2. Väga meeldiv raamat, teaberikas ja heas jutustiilis, kindlasti üks parimaid "Minu..." sarjast. Just parajal määral Mind ja põhiosas ikka Kreeka. Autor võiks veel kirjutada, soont on.

    VastaKustuta