laupäev, 18. jaanuar 2014

Estonia "Faust"

Kui korraga mängitakse vähemalt kahes teatris ühe näidendi põhjal tehtud lavastusi, tekib küsimus, miks nüüd. Usun, et Estonia ja VAT Teatri "Faust" ei ole vist päris niiviisi vaadeldavad. Siiski on arvatavasti ka Estonia teatril Charles Gounot' "Fausti" lavastamiseks mingi põhjus. See on klassika, seekord tehtud moodsas võtmes. Ene-Liis Semperi lavakujunduses torkab silma tuttavlikku ja ennenägematut. Dmitri Bertman näib olevat olnud kunstniku ideedest võlutud, sest lavastuse kokkukõlamine on sellevõrra tagaplaanile jäänud.

Gounot' muusika pärast pole lavastuse piltidest moodustuv tervik või selle puudumine esmatähtis. Muljetavaldav kunstnikutöö röövib Estonia lavastuses vaataja meeled ja laval toimuv juhtub nagu filmis. Nii ehedalt mõjub hiiglaslik kirik ja nii kohutava-ilulikult tantsijad šokeerivate kostüümidega. Kuigi maskid olid varasemast tuttavad. Kui keegi küsinuks selle üheainsa stseeni põhjal, kes on lavastuse kunstnik, polnuks keeruline pakkuda, et Ene-Liis Semper. Vaatemängulisus on oluline.

Stseen järgneb stseenile ja kuna enamik meist ju teab "Fausti" sisu või seda, kes on Faust, kes on Mefisto, kes on Margarete, siis peaks lugu iseenesest tekkima. Dmitri Bertmani lavastuse harjumatud rõhuasetused võiksid olla mõjusamad, kui lugu ise hakkaks sellisena ka tööle. Pigemini vaatasin etendust ikka nii, et nüüd tuleb see koht, nüüd see jne.

Kõik korvab muidugi muusika, nagu juba mitu korda öeldud. Orkester Vello Pähna juhatusel. Margarete osa laulis nähtud etenduses norra sopran Anne Wik Larssen. Oleksin tantnud näha ka Ain Angerit Mefistona. Seekord laulis Mefisto osa Pavlo Balakin, Fausti osa Oliver Kuusik. Tegelikult oli Balakin väga äge selles rollis. Oliver Kuusikule ei ole vokaalselt midagi ette heita, aga tema olek ei veena noore Faustina.

Huvitav oli kavalehel lavastaja kommentaar: "Mulle näib kummalisena põhjus, miks Faust oma noorust tagasi soovib. Õpetlase, doktori ja juristina ei palu ta Mefistolt noorust selleks, et teha veel üks avastus või kirjutada raamat või leiutada see, mis veel leiutamata. Ta soovib noore mehe keha vaid selleks, et võrgutada Margarete ..." Tõepoolest! Ma ei ole ka selle peale kunagi niimoodi mõelnud.

Mõni aeg tagasi võtsin Goethe "Fausti" kätte ja hakkasin uuesti lugema. Täitsa huvitav oleks teada, mis mulje või mõju sellel nüüd on, kui esimesest lugemisest on paarkümmend aastat möödas. Aga siis tulid jälle kiiremad ja päevakajalisemad asjad vahele ja ette. Nii ta jäi. Kuna VAT Teatri "Faust" on ka peaegi kavas ära vaadata, peaks võib-olla tõsisemalt ülelugemisele mõtlema ...

2 kommentaari:

  1. VAT Teatri "Fausti" kohta ootan sel juhul väga Su muljeid;)
    Mul on ka nii Estonia kui VATi Faust nähtud, aga raamatu (taas)kättevõtmise peale polegi niimoodi mõelnud. Ma kuidagi... pean ütlema, et ma ei ole tänaseni vist lugenud ühtegi raamatu mitu korda. Mulle tundub see nii tohutu raiskamisena:p Maailmas on nii palju lugeda, kuulata ja näha ja elu on nii lühike, miks ühte asja siis mitu korda läbi töötada? Samas tean inimesi kes veendunult oma lemmikute mitmekordse läbilugemise/-vaatamise eest seisavad (abikaasagi näiteks on "Kääbikut" oma paarkümmend korda lugenud...) Ja ma ei mõista! Aga erinevus rikastab, räägitakse;)

    VastaKustuta
  2. Kindlasti kirjutan. :) Olen sinuga samasugune, ma ei loe ka reeglina raamatuid mitu korda. Paari olen siiski aastaid hiljem (osaliselt) üle lugenud. Mind takistab pigem see, et lugu ise ja tekst tuleb pidevalt tuttav ette ja uudsust ei ole. Teatris võin käia ühte lavastust korduvalt vaatamas, sest seal on alati midagi teistmoodi. Erinevus rikastavat jah. :)

    VastaKustuta