Pöffil publiku lemmikfilmiks nimetatud "The Broken Circle Breakdown" meeldis mulle rohkem kui "Kohutav ilu". Väga-väga meeldis. Kuigi see on üks äraütlemata kurb film. Armastust on algusest peale palju, aga lootust ei paista kusagilt. Ei taha öelda, et see on meie igapäev, aga kõrvalt näeme sellist elu aeg-ajalt ikka. Mõni film kisub pisaraid välja, mõni paneb tasakesi nutma, selle filmi vaatamise ajal tõmbus kõht valust kokku, pisaratest ma parem ei räägi. Hoolimata valust, kurbusest ja masendusest oli tervik väga täpne. Pärast filmi vaatamist kohtasin juhuslikult Solarises ühte vana sõpra. Vabandasin ja tunnistasin, et ma ei ole eriti adekvaatne praegu.
Belgia režissööri Felix van Groeningeni filmis on detailid osavasti teksti ja piltide sisse ära peidetud, aga need ilmuvad üksteise järel välja. Esimesest silmapilgust teineteisesse armunud Elise (Veerle Baetens) ja Didieri (Johan Heldenbergh) armastuse proovikiviks kujuneb lapse haigus. Didier, kelle elu ja sõbrad on ja olid bluegrass, ülistab Ameerikat kui uue alguse maad ja neab sedasama maad, kui Bushi administratsioon takistab arstiteaduse arengut. Olgugi et Belgias, kus tema elab, selliseid takistusi ei tehta. Filmi lõpus tõmmatakse otsad sümboolselt kokku. Belgia on üks väheseid riike Euroopas, kus eutanaasia on lubatud.
Muusikat on palju. Mõlemad hüvastijätulaulmised on karjuvalt valusad. Mitu korda tehtud armastusavaldused on õrnad, aga side on habras.
Üks koht jäi mu hinge kraapima. Kui laps tõstis surnud linnu maast üles, ütles isa talle, et linnud on lollid, sellepärast lendavadki vastu klaasi surnuks. Ja lisas seejärel: "Viskame ta nüüd minema." Võib-olla see oli tõlkeviga, aga pigem mitte. Võib-olla oli see üksnes Didieri mõttemalli järgi nii, et surnud linnud visatakse minema. Mina oleks selle linnu maha matnud. See, et ta lapsele ütles, et viskame minema, kõlas eriti õõvastavalt. Mu jaoks murdus filmi mõistmisel ja mõtestamisel esimest korda selles kohas midagi. Hiljem ta rääkis seda lugu Elisele. Lausa ootasin, et Elise midagi ütleks või arvaks.
Kahte väga erinevat inimest seob armastus, muusika ja laps. Ühe kaotus lööb suhtesse mõrad, mida püütakse lappida. Korraks tundub, et edasielamine on võimalik, siis kaob jälle pind jalge alt. Eredaks reaalsuseks saab teineteise toetamine ja hoidmine "heas ja halvas, kuni surm meid lahutab". Muidu flaamikeelses filmis on kõik laulud ingliskeelsed. Ka bändimeeste läbiviidud laulatus toimub inglise keeles. Jõuetus hapruses liiguvad kaks inimest teineteise poole, siis lahku, jälle abitult kokku. Loodavad parandada haiget saanud hinge ja muuta kõike endiseks. Aga endist ei saa, ei ole enam.
Pole seegi film pärgamata. Detsembri alguses võitis "The Broken Circle Breakdown" LUXi filmiauhinna. Euroopa Filmiakadeemia antis parima naisnäitleja auhinna Veerle Baetensile jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar