neljapäev, 28. aprill 2011

Varastatud oranž jalgratas

On küll tähelepanuväärne, kui üks lastelavastus nimetatakse teatriliidu aastaauhinna nominendiks koguni kahes kategoorias. Igatahes pidas žürii Draamateatri "Varastatud oranži jalgratast" meeles nii Salme Reegi auhinna kui ka sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhinna puhul. Esimese puhul peeti silmas Harriet Toompere "särava ümberkehastumisega rolli" ja teise puhul Ardo Ran Varrese originaalmuusikat ja muusikalist kujundust.

Ingomar Vihmari lavastuse aluseks on Mika Keräneni samanimeline lasteraamat-krimka. Tegevus toimub Tartus Supilinnas. Minu Tallinna-lapse jaoks on Supilinn linnaosa nimena ülijabur. Ta pole seal mitte kunagi käinud, pole vist isegi läbi sõitnud, aga see koht tundub tema jaoks hirmus põnev olevat. Tükk aega tagasi tegi endale selgeks, et tänavatel on seal kõigi selliste aedviljade nimed, mida saab supi sisse panna. Mina tean Mikat ülikoolipäevilt. Mäletan, et ta oli väga lahe. Tema lasteraamatuid, sh "Varastatud oranži jalgratast", ma lugenud ei ole, aga Draamateatri lavastuse põhjal julgen väita, et see on nagu Eesti "Kalle Blomkvist", elu Supilinnas on nagu Bullerbys.

Loo võib lühidalt kokku võtta nii: tädi Irale külla saabunud belglasest professor Angelolt varastatakse oranž jalgratas, millega viimane oli plaaninud sõita mõne päeva pärast Viljandi Folgile. Politsei asub ratast otsima ja palub appi kohalikud lapsed. Et asi põnevam oleks, luuakse salaselts ja võetakse appi digitehnika.

Näitlejatööd eesotsas Harriet Toompere Mariga on kõik väga head. Ehk ainult Brita Vahuri tädi Ira rollis võinuks olla pisut enam sügavust. Ta sai mängida jälle lihtsalt ilus olemist. Hoopis kummaline asi oli aga kavalehega. Nimelt oli kavalehel märgitud ka Mari-Liis Lill. Istusin saalis ja murdsin aina pead, et kas Sadu rollis ei ole tegelikult Mari-Liis või mängib ta nii hästi, et ma konkreetselt ei tunne teda ära ... No aga hääl? Draamateatri kodulehelt selgub, et Sadu osas võib olla ka Katariina Kabel. See oli Katariina! Olgugi et lastelavastus, aga kavaleht võiks olla täpne.

Täiskasvanud vaataja jaoks on selles lavastuses minu meelest parim stseen esimese vaatuse lõpus, kui belglane kitarri tinistab ja valges kleidis eesti neiut eestlaste lemmiklauluga lummab.

Liina Undi lavakujundus on lastelavastusele kohaselt tõetruu. Laval on kõik nagu päris. Ka jäätis, mida lapsed (loe: näitlejad) söövad, on päris. Rääkimata kostüümidest ja tõepoolest igal hetkel välja paistvast mängulustist. Algklassilastele tungivalt soovitatav lavastus! Täiskasvanuna oli omaette põnev enne etendust ja vaheaegadel teatrimajas avanenud pilt, sest kogu maja oli ju klassitäite kaupa neidsamu algklassilapsi täis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar