Aru ma ei saa, mis turundusvõte see Draamateatril on, et lavastustel vahetatakse nimesid? Möödunud aastal hakati lavastust "Umb ehk Hirmus veretöö läänemerel" müüma ühtäkki nime all "Jaan Umbi lugu", praegu on neil repertuaaris David Hare'i "Vertikaaltund", mis eelmisel kevadel välja tulles kandis nime "Aitamise aeg". "Vertikaaltund" pälvis mu tähelepanu sugugi mitte uue nime pärast, vaid sellepärast, et see on David Hare'i näidend. Olnuks varem võimalus, vaadanuksin ka "Aitamise aega". Nimi lavastust paremaks ega halvemaks ei tee. Pigem on kõneväärt see, et samal ajal on eesti teatris laval kahe David Hare'i näidendi lavastused ja et juhtumisi nägin ma neid üsna väikse vahega.
Linnateatri Taevalaval mängitav "Amy seisukoht" lõi "Vertikaaltunni" vaatamiseks nõudliku lähtepunkti ja selles võistluses jookseb Draamateatri lavastus lati alt läbi. Teksti autorile ma midagi ette ei heida, sest tahame või mitte, aga päris ilma võõraste riikide konfliktide ja siseasjade lahendamise üle seisukohtade omamiseta me läbi ei saa. Seega on näidend igati aktuaalne ja asjakohane. Autor paneb lavastaja küll keerulisse olukorda, sest üks oluline tegelane (Dennis Dutton - Pääru Oja) saab lavale tulla vaid alguses, olles seega tegelikult episoodiline tegelane, aga kandes ometigi seisukohti, milles tal toetajatest puudust ei tule ja mis raamistavad kogu näidendit. Kui vaataja Pääru Oja ja Hilje Mureli (politoloogiaõppejõud Nadia Blye) dialoogi ajal veel etendusse sisse elanud pole, läheb olulisim kaotsi. Davidhare'ilik - tuleb olla valmis pikaks ja mõttetihedaks vaatamiseks.
Teise episoodilise tegelase (Terri Scholes - Piret Krumm) etteaste on päris lõpus. Piret Krummi Terri ei olnud veenev. Või ei osta mind enam ära poiss-jättis-maha-lugudega?
Näidendi ja lavastuse põhiosa, kui nii tohib väljenduda, on kolme tegelase täita: juba mainitud politoloogiaõppejõud Nadia (Hilje Murel), tema kallim Philip Lucas (Taavi Teplenkov) ja selle isa Oliver Lucas (Tõnu Oja). Tekkiv armukolmnurk ei lase lavastusel politiseeruda, kuid vaatajana ei usu ma poolt sõnagi Nadia feministlikest veendumustest ega meeste korrutamisest, kui ilus Nadia ikka on. Ei-ei, mitte et Hilje Murel poleks ilus, vaid lavastaja ja kostüümikunstnik on teinud justkui kõik endastoleneva, et tema naiselikkust mitte rõhutada. Kui ma ei oleks elus päriselt selliseid tõsimeelseid feministe ja inimõiguste eest seisjaid näinud, siis ma võib-olla usuksin, et kirjanik pidas silmas niisugust naist, nagu Karusoo teda näidata üritab. Praegu jäi konflikt õhku rippuma. Vaatajana andsin kogu õiguse "ilma lahinguta" Tõnu Ojale, kes teeb tõeliselt särava etteaste.
"Vertikaaltundi" saab kindlasti paremini lavastada. Maris Balbati küsimusele vastates: üks väärt roll ei tee lavastust huvitavaks, aga teatrielamuse tagab seegi, vähemalt siis, kui näidend on iseenesest mõtlemapanev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar