Kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Ma lugesin Tammsaaret

Mind ajendab mõnikord raamatuid (üle) lugema raamatu põhjal tehtud film või teatrilavastus. Just seetõttu võtsin kätte üle pika aja jälle Tammsaare. Seadsin eesmärgiks, et enne Linnateatrisse minemist loen Tammsaare "Ma armastasin sakslast" läbi. Pegasuse "Hõbevaramu" sarjas ilmunud uustrükki müüakse praegu ka imeodava hinnaga. Plussiks veel see, et selle trüki aluseks on originaalkäsikiri ja hilisemaid toimetusi ei ole eriti arvesse võetud. Seatud eesmärki ma siiski ei täitnud, sest aasta lõpus oli igasuguseid muid tegemisi nii palju, et lugemiseks lihtsalt nappis aega.

See-eest kujunes raamatu viimaste lehekülgede lugemisest eriliselt mõnus elamus. Olin Nüganeni lavastuse ära vaadata jõudnud ja sellest ilusast teatrisündmusest sai justkui pildiraamat Tammsaare teksti juurde. Mõned leheküljed õnnestus lugeda Lufthansa lennukis ja leidsin end järsku mõtlemast, et ma loen ju sakslaste lennukis eesti kirjaniku raamatut armastusest sakslanna vastu ... Eile õhtuks jäi veel Erica kiri Oskarile.

Kui Tammsaare teoste lugemisse tuleb sisse nii pikk paus nagu minul ja eriti, kui suurem osa uuemast kättesattunud kirjandusest kipub olema pigem sinna elulugude kanti minev, siis on tekib millegi nii ilusa, kui seda on Tammsaare keel, pärast ikka väga mõnus tunne küll.

Maarja Kangro kirjutas mõni aasta tagasi Sirbis:

Ometi on nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega. Eriti „Ma armastasin sakslast” oma teemaasetusega võiks näiteks riigikogus olla lausa kohustuslik kirjandus. Eestlased tegelevad ikka veel täpselt samade rahvusliku enesetunde küsimustega, mille üle arutleb ja mille küüsis vaevleb Tammsaare romaani peategelane. Ja globaliseeruvas maailmas on veelgi aktuaalsem armastuse võimalikkus erineva rahvusliku taustaga inimeste vahel (mis on omakorda seotud eestlaste minapildiga, eneseväärikuse või enese häbenemisega).


Tsiteerisin seda lõiku siin peamiselt põhjusel, et Maarja Kangro jutt globaliseerumisest peaks tõepoolest olema praegusel ajal selle raamatu olulisim teema. Arusaamatul põhjusel on järelsõnas sellest peaaegu mööda mindud.

Ma ei ole päris kindel, aga arvatavasti on "Ma armastasin sakslast" Tammsaare ainulaadne romaan, sest tegemist on justkui leitud käsikirjaga, mille ta otsustas avaldada. Ei viitsinud eriti uurida ega mõelda, mis põhjused kirjanikul sellise struktuuri valmisel olid. Kui üldse olid. Teose väärtus ja kaal sellest ei vähene. Kõik on nii armsalt tammsaarelik! Ükskõik, mis pidi vaadata. Ega noored ju ei muutu, ikka leidub targemaid, teadjamaid, kes õpetada või aidata tahavad. Nii heas kui ka halvas mõttes. Igas inimeses on ilusam ja inetum pool. Samas puudutas mind vist enim kaugenemise teema. Kui Oskar otsustas maale minna ja seal enam olla ei tahtnud, kui oled ühelt teelt kõrvale astunud, aga uuel teel ei püsi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar