Kolmapäev, 18. august 2010

Daniel Kehlmann ja kuulsus

Mulle ei meeldinud eriti "Kivist külaliste" etendus Viinistul, aga selle lõpukaadrite (just kaadrite, sest seinal jooksis videopildina pikk saksa kirjanike loetelu) ajal rõõmustasin siiralt, kui (vist) viimase nimena seisis seal Daniel Kehlmann. Päeva võis sellel hetkel lugeda kordaläinuks. Nad olid pannud Daniel Kehlmanni teiste saksa kuulsate kirjanikega samasse ritta! Selleks õhtuks olin ma läbi lugenud Kehlmanni "Maailma mõõtmise" ja pooleli oli "Kuulsus". See saksa kultuuriruumi praegune tippkirjanik oli leidnud kindlalt tee mu südamesse.

"Kuulsus" on romaan üheksas novellis, kusjuures kahe jutu pealkiri on "Ohus". Raamat on õhuke ja sellise lühivormilisuse tõttu kiiresti loetav. Mul tuli puhkus muude sündmustega vahele ega saanud viimase kahe peatüki lugemise juurde asuda enne, kui "Kuulsuse" avamisest oli mitu nädalat möödas. Seda põnevam oli lõpuks leida, et see on ju täiesti ainulaadne kirjandusteos - alusta millisest peatükist tahes, tulemus on ikka sama. Esmapilgul tunduvad jutud olevat täiesti seosetud, aga mida edasi, seda enam hakkavad tegelased siin-seal uuesti figureerima. Jääb vaid imestada, kuidas autor selle kõik valmis komponeeris ... Eesti kontekstis võib mõelda, et kõik tunnevad niikuinii kõiki. Uskumatu, kui see ka Saksamaal kehtib?!

Novellide ja muude lühivormide puhul on olulisim, et tekst jookseks hästi ja et kogu aeg oleks põnev. "Kuulsust" ON põnev lugeda. Nii-nii harv on, kui isegi kõige uuemas kirjanduses on tegelasteks näiteks telekommunikatsioonifirma töötajad või kui inimeste elu juhivad kõige moodsamad sotsiaalvõrgustikud või kui tegelased sõltuvad nendest. Aga see on ju meie igapäev! Unustad telefonilaadija koju, levi ei ole või lennukid ei lenda (olgu põhjuseks tuhapilv, udu või torm). Prügikasti väljaviimise asemel on konverentsid, hädaolukorrad.

Võimaluste paljusus ja massi kadumine on sageli näilised. Täiesti ootamatult võib saada nii tuntuks, et privaatsusest pole mõtet unistadagi.

Väga aktuaalne teos, mis lausa võlub kergesti loetavusega. Ma ei oleks selleni jõudnud ilma "Maailma mõõtmist" lugemata. Need on väga erinevad raamatud, aga mõlemad omamoodi ja väga head.

Kaks arvustust: Sirbis ja Hannes Rummi blogis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar