Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" on päris kindlasti üks paremaid raamatuid, mida viimastel aastatel lugenud olen. Kehlmann võiks kirjutamisstiili põhjal olla sakslaste Kivirähk. Nii mõtlesin, kui olin mõnikümmend lehekülge lugeda jõudnud, ja veidikese internetis otsimise järel leidsingi nädala autori blogist samasuguse võrdluse: "Maailma mõõtmine" on saksa kirjanduse "Rehepapp"."Maailma mõõtmine" räägib kahe suure sakslase loo, nimelt matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusteadlase Alexander von Humboldti loo. Üks oli veendunud, et maailma kohta põhjapanevate järelduste tegemiseks ei ole vaja mööda maailma ringi rännata, teine leidis, et kõike tuleb oma silma, käe, jala ja kõrvaga kontrollida. Nad olid sakslased ja sakslastele loomuomane tuleb nende kaudu välja väga ilusti. Kehlmann kirjutab küll 19. sajandi igapäevaelust ja nii, et selle koomilisus avaldub ridade vahelt. Kuid see, mis oli 19. sajandile omane, on säilunud tänapäevani. "Maailma mõõtmine" ei ole mitte ainult kahe mehe seikluslikust elust, vaid sakslaste olemuse kirjeldamise vastukaaluks on ühtviisi peenelt kirja pandud palju ka prantslaste, venelaste, ladinaameeriklaste kohta. Arvatavasti just sellepärast on romaani saatnud suur menu kogu maailmas. Tundsin mitu korda, et kui tunneks sakslasi paremini, oleks ilmselt võimalik lugedes lakkamatult itsitada, aga praegu jääb teatav osa alltekstist ikkagi mõistmata. Samas ei ole see nii suur osa, et raamatu väärtus kuidagi kahaneks. Viimane Humboldti reis on Venemaale ja venelaste osatamist oli kindlasti kergem mõista.
"Maailma mõõtmine" on maagilis-realistlik teos, väga põneva ja jabura süžeega. Raske öelda, kas stiil on valitud peategelaste ajale iseloomuliku maailma vallutamise suuna (Ladina-Ameerika) järgi või vastupidi, s.t stiil tingis teemapüstituse ja tegevuskoha. Igatahes rohkelt on viidatud kuulsatele ladinaameerika kirjanikele. Maagilise realismi austajatele on see kindlasti rangelt soovitatav lugemine.
Raamatul on korralik tõlkija järelsõna ning lühikesed ülevaated Gaussi ja Humboldti elust. Kehlmanni enda sõnul on tema eesmärk rääkida sellest, kuidas inimene maailmas valitsevas segaduses toime peab tulema. Kummalisel kombel ongi nii, et lapsepõlves on elu äärmiselt lihtne, kuigi sugugi mitte seletatav, ja mida vanemaks saavad Gauss ja Humboldt, seda lootusetumaks nad maailma seletamisel muutuvad. See on üks neist raamatuist, mida võib nimetada ka meestekaks. Teaduslik romaan teemadel, mis võivad olla meestele paeluvamadki kui naistele, kuigi ma julgen siiski väita, et see on põnev lugemine kõigile, kes lugeda armastavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar