Esmaspäev, 16. august 2010

Pikk päevatee kadus teist korda öösse

Sellest ei maksa vist otsida mingeid märke, et praegu on eesti teatrite suverepertuaaris koguni kaks lavastust Eugene O'Neilli näidendite põhjal: Eesti Draamateatri "Pikk päevatee kaob öösse" ja MTÜ Kell 10 "Iha jalakate all". Mõlemad väga-väga head lavastused. Ju meile on neid lavastusi siin ja praegu väga vaja.

Mul oli "Pikka päevateed" vaja väga uuesti vaadata. Täpselt aasta aega oli jäänud eelmise ja selle korra vahele. Aga mul oli vaja näha veel kord lavastust, kus kõik näitlejad mängivad detailideni lihvitult elu, vaatepunktist, kuidas see nende tegelaste jaoks paistab. Teadsin, et see teeb haiget, aga just pisarasoolast vett oli mul vaja. Sain veekalkvel silmad ja kriimud hingepõhja. Peale selle sain muidugi unustamatu teatrielamuse. Jälle.

Mitte kunagi ei ole kaks etendust ühesugused. Ka seekord mitte. Esimesel korral raputasid Edmundi (Märt Avandi) sõnad teise vaatuse algul, sel korral puudutasid palju valusamalt Jamesi (Ain Lutsepp) sõnad samas dialoogis. Kes seda teab, miks nii. Võib-olla olen mina muutunud, võib-olla on elu muutunud, võib-olla on näitlejad muutunud ... Selles lavastuses on kõik lõplikult paigas, elu paistab ainult alati erinevalt. Lootusetus ja lootus vahelduvad metsiku kiirusega, uskumine ja mitteuskumine niisamuti.

Kopitusehõngulises mõisas veereb see lugu juba kolmandat suve. Sellepärast veerebki, et sobib sinna ja et tekst on ikka veel aktuaalne. Olgugi et O'Neill kinkis selle näidendi oma naisele 12. pulma-aastapäevaks, saateks sõnad: "Kallis! Kingin Sulle selle ammust ängi kujutava näidendi käsikirja, mis on kirjutatud pisarate ja verega. Õnnepäeva tähistamiseks võib see kink küll näida kahetsusväärselt sobimatu. Kuid Sina saad minust aru ..."

Aitäh teile, kallid näitlejad, selle õhtu eest! Mul oli seda jälle vaja.

1 kommentaar:

  1. Väga ilus ja armas sissekanne. Tahaks seda ise ka veel teistkorda vaadata. Aitäh!

    VastaKustuta