Kolmapäev, 4. august 2010

Kuidas ma veetsin selle suve

Artises jookseb praegu üks ülihea vene film - "Kuidas ma veetsin selle suve" (Как я провел этим летом). Peale selle, et film võitis viimasel Berliini filmifestivalil kaks hõbekaru, oli see tegelikult nomineeritud ka parima režissööritöö kuldkaru saajaks. Kaarel Kuurmaa soovitab Postimehes filmi "Kuidas ma veetsin selle suve" "absoluutselt kõigile, kes käivad või tahaksid käia vaatamas klassikaliselt head teatrit, kus esikohal on lavastaja ja näitlejad, mitte ketšupiloopimine, alasti ringi aelemine või efekti pärast ropendamine."

Ei jää muud üle, kui nõustuda. Mängivad kaks meest, kelle ülesanne on teha päevast päeva mõõtmisi Tšuktšimaal asuvas meteoroloogiajaamas - kohas, kuhu tavaline inimene ei satu, kus loodus on ainus valitseja. Nad edastavad mõõtmisandmeid mitu korda päevas keskjaamale. Üks meestest (Sergei Puskepalis) on elanud seal arvatavasti aastaid, on jõudnud saavutada sealse loodusega mingi harmoonia. Teine mees (Grigoriy Dobrygin) on noor. Nagu paljusid temaealisi paeluvad teda arvutimängud, vali muusika, mis võiks aidata üksindust peletada. Tegelikku ohtu ta ei taju, sest tal ei tule meelde kontrollida, kas püssil on padrunid sees. Niisamuti ei julge ta tulistada siis, kui selleks reaalne vajadus on.

Filmi alguses tahaks Vene olusid arvesse võttes taandada filmi idee vana ja uue kooli meeste vastanduseks. Tegelikult on see film siiski inimese ja looduse suhetest, õigemini sellest, kuidas ja kas inimene tuleb toime keskkonnas, kus maismaaloomadest peale jääkarude ei ela kedagi, kus ilm võib väga ootamatult muutuda, kus järeldusi teha tegelikult ei saagi, kuigi juba aastakümneid proovitakse.

Kui tekib hirm, hakkab kõik hirmsa hooga mäest alla veerema. Filmi pöördepunkt on hetkel, kui noorem mees peab edastama vanemale radiogrammi. Kuna ta seda ei tee, saab ühest valest teine, teisest kolmas jne. Ja see hakkab vaatajat niiviisi häirima, et tekib tahtmine toolist püsti tõusta ja karjuda: "Mees, võta aru pähe!" Režissöör on otsustanud jätkata, minna üha sügavamale inimese siseheitlustesse, lastes noorel mehel heidelda. Tema heitlused päädivad põgenemisega, kannatustega, kättemaksuga. See on soov siiski toime tulla ja üle olla. Vaid aastakümnetepikkune kogemus lubab arvata, et tõmblemisel pole mõtet. Kätte maksta ei ole seal samuti mitte kellelegi.

Operaatoritöö on äge.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar