Pühapäev, 15. august 2010

Gertrude Stein ja tema saatja

Anne Veesaar ja Kersti Kreismann mängivad tänavu suvel Palmse mõisas dokumentaalsete sugemetega lavastuses "Gertrude Stein saatjaga". Etenduseõhtul Palmse mõisasse sisenemine on muudetud selliseks, et poleks üldse põhjust imestada, kui mõnes ruumis satuks silmitsi Hemingway või Picassoga. Vaatajad on Gertrude Steini salongi külalised: uksel on võimalus osta imeilus "kavaleht" ja pakutakse tervitusnapsi. Mänguruumi mahub arvatavalt 70-80 vaatajat.

Sellises intiimsuses kehastuvad Anne Veesaar ja Kersti Kreismann lesbipaariks, kes räägivad umbes kahetunnise lavastuse jooksul Gertrude Steinist ja tema kaaslasest Alice B. Toklasest.

Esimene vaatus on ristipõikine läbilõige nende kohtumisest ja elust. Vaatus on lühike, ja vaheajale minnes ei saa ma aru, mida teises vaatuses veel mängida on. Resümee on ju tehtud ja järsult mänguvõtteid muuta ka nagu ei saaks ... Esimese vaatuse põhjal möönan veel, et Kersti Kreismanni mängus ei ole midagi erilist, ikka üsna samasugune nagu alati. See-eest Anne Veesaar üllatab Alice Toklasena kohe väga. Ei saa mainimata jätta, et tema pärast kahtlesin viimase minutini, kas üldse lähen seda lavastust vaatama. Aga just tema pärast tuleb seda teha!

Teine vaatus kulgeb lineaarselt ja arvestades, et Alice elas Gertrude'i paarkümmend aastat üle, kujuneb teise vaatuse teisest poolest tõeline Anne Veesaare soolo. Väga efektselt mängitakse välja näiteks see, kuidas Alice maal maali järel Gertrude'i varandust rahaks teeb. Et kirjastada ja elada. Alice'ist sõna otseses mõttes kujuneb etenduse käigus Gertrude'i parem käsi, ilma kelleta ei oleks tänaseks päevaks Gertrude Steinist mitte midagi järel. 20 aastat ilma Gertrude'ita olid koos Gertrude'iga ja Gertrude Stein sureb alles siis, kui sureb Alice B. Toklas.

Etenduse teine vaatus on tehtud ideaalilähedaselt sellist kahe näitleja teatrit arvestades. Kaks näitlejannat muudavad ruumi 20. sajandi alguse Pariisiks ja elu eluks Pariisis. Kahju, et esimene vaatus jääb kahvatuks, õigemini ei tööta nii, nagu see praegu lahendatud on. Ära jätta seda ei saaks ja teise vaatusega eraldi pildina siduda ka ei saaks. Aga midagi jäi puudu. Praegusel kujul mõjub lavastuse esimene pooltund kuuldemänguna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar