esmaspäev, 27. detsember 2010

Jumala Narride Vennaskond Põrgulaval

"Jumala Narride Vennaskond" on praegu lavakoolis Elmo Nüganeni juhendamisel 3. kursusel õppiva lennu esimene bakalaureuselavastus. Erakordne tükk kas või ainult sellepärast, et korraga 28 näitlejat ei näe draamalavastuses laval eriti sageli. Tudengite kõrval astuvad üles ka mitmed Linnateatri näitlejad. Kokku on lavastuses umbes 40 tegelast. Neljatunnise etenduse käigus saavad kõik rohkesti "lavaaega": osa noori tuleb väga edukalt toime kandvate rollidega ja need, kellele näidendis suuri osi ei jagu, võivad hiilata ümberkehastumisvõimega.

Peter Barnesi näidend ilmus 1985. aastal. Näidend on päris paks ja kuigi selle sisu ei ole esmapilgul üldse mitte kaasaegne (sest tegevus toimub 14. sajandi Prantsusmaal, keset kõige sügavamat katkuaega), on selles väga palju kihte. See olevat pealegi komöödia. Must surm võtab valimatult kõiki. Rikkad ja vaesed on ühel joonel. Võimumängud jäävad ajuti tagaplaanile. Need, kellel raha on, raiskavad seda odava meelelahutuse peale, meelelahutajad ei oska raha väärtust hinnata. Hingekarjased põgenevad, sest keegi neid niikuinii ei usuks. Selles lootusetuses ja masenduses otsustab munk Flote (Henrik Kalmet) koguda enda ümber näitetrupi, et naerutada masenduses inimesi; ta usub, et naer ja nali päästavad inimesed. Veenvalt usub!

Esimeses vaatuses lahatakse raske aja elu nii- ja naapidi. Tõtt-öelda oleks võinud teksti siinkohal veidi kärpida, sest vaatuse lõpp venis. Vaheajale minnes leidsin, et olulisim eesmärk on lavastajal olnud lasta tudengitel mängida ja end võimalikult erinevatest külgedest näidata. Teise vaatuse ajal korrigeerisin oma arvamust.

Pilt eri tüüpidest saab esimeses vaatuses selge ja sellest, et ma praegu Henrik Kalmeti kõrval peale Piret Krummi, Maiken Schmidt, vendade Piuside, Priit Strandbergi, Kaspar Velbergi, Pääru Oja ja Karl-Andreas Kalmeti teisi ei nimeta, ei tohi mingeid järeldusi teha. Nemad jäid lihtsalt kohe ja hästi eredalt silma. Ootuspäraselt olulised on ka lavastuses kaasa tegevad pärisnäitlejad.

Teise vaatuse ajaks saab naer ja nali otsa, sest kui elu on võidetud, on igaühel aeg minna tagasi oma liistude juurde. Ja oi kui kaasaegseks muutub lugu! Kellel on võim, sellel on raha, ja kellel on raha, sellel on võim. Isegi kui see näib ülekohtune, ebaõiglane või vale, on keeruline valida teist poolt. Naermine aitab vast ka absurdsuse vastu. Või siis loota, et küllap jumal karistab või ...

Pimeda teejuhtimisest ja Kellukese sõnatust rollist kujunevad lavastuse pidepunktid, mis lubavad tüki sisu üle järele mõeldes järeldada, et mõne etenduse mõistmiseks ja hindamiseks on vaja rohkem aega. "Jumala Narride Vennaskonna" jaoks on vaja kõigepealt aega süvenemiseks, seejärel settida laskmiseks. Millegipärast tundub, et teema ja tegevuskoht on siinmail mängimiseks natuke kauged. Paavst ja katoliku kirik ei ole vist nii kergesti samastatavad meie päevapoliitikaga ja Prantsusmaa geograafiline kaart on sootuks tundmatu asi, et mõista ühe või teise sündmuse mõju ulatust. Siit pisikesest nurgast vaadatuna võib mõni asi olla liiga must-valge kah.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar