Kolmapäev, 29. detsember 2010

"Gladiaator", üks ammune film

Üks õhtu näitas üks Eesti telekanal "Gladiaatorit". Istusin teleka ette ja otsustasin, et nüüd vaatan selle ära. Kümmekond aastat tagasi, kui film kinodes jooksis, jäi vaatamata, kuigi sellest räägiti väga palju. Russell Growe peaosas oli müügiargument küll, aga ega kõiki huvitavamaid Hollywoodi filme jõua niikuinii (kohe) näha.

"Gladiaatori" puhul on muidugi märkimisväärsed viis Oscarit, mille hulgas on parim meespeaosa, parim film, parim heli, parimad kostüümid, parimad eriefektid.

Mitte kõige uuemate Hollywoodi filmide vaatamisel on mul alati natuke kummaline tunne. Ükskõik kui hea film ka ei oleks, ikka on neil rahamaik küljes. Film on nagu üks suur projekt, millesse on investeeritud tohutu hulk raha. Didaktilist osa pole ära unustatud. Ja ajaloost on palju rääkida, pealegi saab teha ägedaid massistseene. Sama kehtib "Gladiaatorigi" kohta, mille sisu on lühidalt võimuvõitlus pärast keiser Marcus Aureliuse surma. Keisri viimane soov on anda Rooma valitseda suurele väejuhile, keda kehastab Russell Growe. Marcus Aureliuse poeg solvub sellise otsuse peale ja tapab isa, võttes niiviisi märkamatult võimu. Rahva armastuse võitmiseks otsustab ta hakata pakkuda rahvale enneolematult palju meelelahutust.

"Gladiaatori" muusika on ülihea. Tuleb tunnistada, et Russell Growe ei ole hea näitleja mitte ainult seetõttu, et ta on ilus mees, vaid ta tõesti ongi hea näitleja. Maximuse roll väärib loorbereid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar