Laupäev, 7. august 2010

Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteatris

Paar päeva tagasi avati uus teater - Viimsi Suveteater. Kui uus see uus teater ikkagi on, ei ole päris selge, sest pigem on tegemist Emajõe Suveteatrist välja kasvanud teatriga. Suuresti on kaasa aidanud Viimsi vald, mõlemat teatrit juhib Andres Dvinjaninov.

Avalavastus "Hulkur Rasmus" on õigupoolest hästi unustatud vana ehk neli-viis aastat tagasi Tartus mängitud tükk. Väidetavalt on nii lavastus kui ka näitlejad uued, aga ilmne seos neil kahel lavastusel kindlasti on. Nii väidetakse ka lavastuse tutvustuses. Viie aasta jooksul on ju uued lapsed hulkur Rasmuse ealiseks kasvanud ja lastelavastuste hulgaga on Eestis lood niikuinii, nagu nad on. Veel üks põhjus uuesti mängimiseks: Tallinnast Tartusse ju nii lihtsalt teatrisse ei satu. Aga Oskar ei ole selles uues lavastuses Hannes Kaljujärv ja Rasmus ei ole Rasmus Kaljujärv. Neid rolle mängivad nüüd hoopis vastavalt Egon Nuter ja Martin Mill.

Olin 4. augusti õhtul Viimsi Rannarahva Muuseumisse minnes üpris eelarvamustevaba, sest ei mäleta, et oleksin Lindgreni raamatut lugenud või selle põhjal tehtud filmiversiooni või -versioone näinud. Tartu-lavastust pole ma ka näinud.

Muuseumi hoovi peale seatud mängupaik on kujundatud minimalistlike vahenditega - laval on kuus vana raudvoodit. Juba enne etenduse algust piiluvad muuseumi ülemise korruse akendest lastekodulasteks kehastunud noorte näitlejate näod. Kui needsamad "lapsed" välja tulevad, oma armetutesse vooditesse heidavad, saabub kasvataja, keda kehastab Anne Paluver, puhub vilet ja kohe tekib tunne, et selles maailmas on nii-nii vähe armastust. Etenduse algus on tõepoolest paljutõotav. Asi läheb aga käest ära, kui lapsed ja kasvataja räppima hakkavad. Ühel hetkel muutub lavastus tüüpiliseks suvetuurilavastuseks ja hakkab igav. Mikrofonide nägemine laval muudab mind sageli ettevaatlikuks ja selles loos oli see üks mikrofon kas või seetõttu küsitav, et teiseks vaatuseks oli see juba ära koristatud. Laulmine, räppimine jne viis esimese vaatuse ülejäänud tüki vaates tasakaalust välja. Kerjamine mõjus suvise lastelavastuse kohta niigi kallist piletihinda arvestades halvamaiguliselt, vähemalt ei olnud selles usutavust, mis oleks pannud kaasa tundma. Lapsed muidugi tahtsid Rasmusele kindlasti raha anda. Terviku seisukohalt jäi Rasmuse ja Oskari kohtumine ja lähedaseks muutumine segaseks. Selle oleks võinud paremini lahti mängida.

Näitlejatele ei saa midagi ette heita, sest kõik mängisid hästi. Iseasi, kui palju kellelegi rolli kasvatamiseks võimalust oli antud. Ma ei kuulu ju ka sihtrühma, kellele see lavastus suunatud on, aga tunnet ei tekkinud, et tahaks raamatut lugeda. Midagi jäi puudu, et kaasa elada.

Arvestada tuleb, et etendus kestab üle kahe tunni, augustiöödel on jahe. Puhveti rolli täidab vaheajal üks friikartuleid valmistav toitlustusvagun. Järjekord ei liigu üldse, mistõttu lapsed voorivad kogu etenduse vältel saalist välja ja saali tagasi, et kasutada võimalust osta siis, kui järjekorda pole. Kusjuures söömisvajadus on mõistetav, sest arvatavasti on paljud tulnud etendusele otse lasteaiast ja õhtusöök on söömata.

1 kommentaar:

  1. Käisin seda etendust koos mehega 5. augustil vaatamas, pettusime mõlemad. A. Lindgreni teose Hulkur Rasmuse sisu oli tublisti moonutatud, lisaks tõesti muutus etendus vahepeal kuidagi labaseks, halenaljakaks. Rahvas ootas midagi muud. Meeldis see, et lavakujundus oli minimalistlik, 6 raudvoodit erinevates funktsioonides olid head lahendused.
    Igal juhul jättis see etendus "anna piletiraha siia" mulje.
    Soovitan kõigil A. Lindgreni Hulkur Rasmust lugeda või uuesti ülelugeda.

    VastaKustuta