Teisipäev, 10. august 2010

Küünlad põlevad lõpuni

Ma ei ole mitu aastat Ugala teatrisse sattunud ja ka ühtki Ugala gastrolletendust pole Tallinnas näha õnnestunud. Eile oli suurepärane võimalus vaadata NO-teatri saalis arvatavalt ühte paremat praegu Ugala mängukavas olevat tükki - Sándor Márai samanimelisel romaanil põhinevat "Küünlad põlevad lõpuni". Dramatiseerinud on selle Christopher Hampton, Ugalas lavastas Indrek Sammul.

Lavastuse parim osa on Hannes Kaljujärv, kes kehastab Henrikut ja kes mängib oma osa nii, et mina küll ei suuda praegu ette kujutada, kes seda osa veel peale tema mängida võiks. Pealegi on see sisuliselt monolavastus, sest umbes kahetunnise etenduse jooksul on just Henrik see, kes räägib. Amm Nini (Vilma Luik) ülesanne on lugu omamoodi sisse ja välja juhatada. Ta markeerib truu naise kuju, inimest, kellel on Henrikuga palju ühist jagada, kes on endiselt Henriku lähedal. Tahaksin öelda, et Henrik on peategelane, aga nii pole vist õige öelda, sest loo sisu on tegelikult kahe vana sõbra taaskohtumine pärast 41 aastat. Kogu etenduse ajal on laval kaks näitlejat, peale Hannes Kaljujärve veel ka Henrikule külla sõitnud Konrad, keda kehastab Arvi Mägi. Tema ülesanne on kuulata, sest nüüd on otsustanud rääkida ja küsida Henrik. Konradil jääb üle kuulata, sest sõnad on vastamisel liigsed, pealegi on vastamata jätmine sageli kõnekam kui mis tahes selgitus. 41 aastaga on Henriku jaoks palju asju niisamagi selgeks saanud või kui ka ei ole, siis ei ole need lihtsalt enam tähtsad või ei ole meenutamist väärt.

Mind sõna otseses mõttes lummas Kaljujärve raev. Mitte iga näitleja ei suuda üpris tasakaaluka oleku juures näidata aastakümnete jooksul inimesesse kogunenud solvumist, pettumust, mõistmatust, sallimatust niisuguste näiliselt olematute vahenditega. Hannes Kaljujärv purskab kogu põlguse välja vaid vahedaks lihvitud sõnade ja lausetega. Arvi Mägil ei jää muud üle kui kepi najale toetuda ja vaikides kannatada.

"Küünlad põlevad lõpuni" sarnaneb ideeliselt Albee näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Just nende psühholoogiliste mängude pärast. Isegi tegevusaeg on peaaegu sama. Kui Albee lugu on täitumata unistustest, aastakümnetega kogunenud pettumusest, siis mõlema loo ühisosaks võiks nimetada purunenud illusioone. Keegi peab nende purunemises süüdi olema. Kõige lihtsam on süüdistada seda, kes argusest, hirmust või hoopis lootusetusest omal ajal põgenes. Aega muidugi tagasi pöörata ei saa. Sammuli lavastuse pluss on, et need mängud mängitakse ära ilma kõlavate emotsioonideta - ei mingit karjumist, solvumist. Igaüks teab isegi, mida ta teinud on või mida tegemata jätnud. Süüdistada ei ole enam kedagi. Elu tuleb lõpuni elada üht- või teistpidi. Niikuinii.

Kindlasti ei saa öelda, et üks meestest oli kannataja ja teine kurjategija. Juba nende päritolu tingis sissekirjutatud võõrdumise või võõrastumise. Konrad teadis, et tal ei ole võrdväärseks duelliks niikuinii võimalust, rõhutas seda isegi ühe duelli põhjusi kirjeldades. Henrik ei osanud kuidagi leppida asjadega, millest ta ilma oli jäänud või ilma jääma pidi. Selle kõige all on aga sügavast lapsepõlvest pärit sõprus, mis täiskasvanuks saades ühtäkki enam ei toimi, sest üks teab, et tema koht ei ole iialgi teisega samal pulgal, ja teine oleks positsiooni tõttu valmis andma mida tahes selle ühe sõpruse eest.

Tunnen üha enam, et tahaksin seda romaani lugeda. Kihte on nii palju ja need selginevad pikemalt järele mõeldes üha enam ja enam. Lisaks ju veel sõda ja põgenemine, troopiline ja parasvöötme kliima. Kohtumiseks valitakse maja, mis on mälestusi täis, kuigi üks elab nende mälestuste keskel, teine on vähemalt üritanud pöörata uue lehekülje. Mine võta kinni, kumb õige on. Võib-olla seab lavastus mõistmiseks ja kõnetamiseks vaatajale teatud eeltingimused, mingi kriitilise vanusepiiri ületamise, vähemalt teatava kogemuse elust? Kardan, et päris igaühele ei pruugi korda minna. Kindel on, et väsinuna vaadata ei saa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar