reede, 13. august 2010

Antigone Iraani moodi

Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi juhtimisel valminud "Antigone" on kahtlemata üks omanäolisemaid lavastusi eesti teatris viimasel ajal. Esimese hooga saaks seda võrrelda võib-olla ainult NO-teatri kunagise "Kuningas Ubuga", aga õigupoolest on siiski vormis ja vormis vahe. Arvatavasti polegi eesti näitlejad midagi niisugust varem esitanud. Just esitanud, sest mängimine tundub selle "Antigone" puhul võõristav.

Käisin vaatamas esietendust ja olen mitu päeva lasknud lavastusel settida. Pidepunkti kirjutamiseks või kirjeldamiseks on üpris keeruline leida. Minul vähemalt. Üldmulje ei ole paari päeva jooksul siiski muutunud. Lavastuse suurim pluss on tema ainulaadsus siinses teatriruumis meie endi näitlejate esituses. Andrus Vaarik vist ütles ühes intervjuus, et iraani lavastajat huvitab ainult vorm, tegelaste siseilma peavad näitlejad ise välja mõtlema. Praegu, pärast etenduse vaatamist tundub, et see õnnestuks kindlasti paremini trupiga, mis on ühte sulanud ja millel on ühine hingamine. Lausa suurepärase tulemuseni jõuti ju kevadel Linnateatris esietendunud "Keskööpäikese" puhul. Lavastuse suurim miinus on, et poolteist tundi kestva ühevaatuselise tragöödia vaatamisel hakkab korduvalt igav. Jäin täitsa tõsiselt mõtlema, kuidas leitakse sellistesse projektiteatrisse näitlejad, kui lavastajaks on inimene, kes ei tunne ilmselgelt ühtegi eesti näitlejat ja kellel ei ole neid ilmselt ajapuudusel või mis tahes muul põhjusel võimalik tundma õppida? Arvatavasti pakub näitlejad lavastajale välja keegi teine ja seejärel vaatab lavastaja ehk mõnda etendust, kus pakutud näitleja mängib. (Maailma)kuulsad lavastajad teevad vististi koostööd näitlejatega, keda nad tunnevad või kes on neile silma jäänud. Ega ma ei tea.

Eelneva pika jutuga ei taha ma kuidagi mõista anda, et näitlejad või osa neist oleksid halvad. Vastupidi. Üsna ühtlane pilt on. Hoolimata sellest, et näitlejaid on peaaegu igast Eesti otsast. Aga tegelase siseilma loomisega siin lavastuses ühtviisi hästi minu meelest toime ei tulda.

Puht lavastuse vaatest on oluline valitud vorm - traagelniitideni lahti harutatud vanakreeka tragöödia. Ei mäleta, et oleksin "Antigonet" lugenud, "Kuningas Oidipust" olen küll, aga sellest ei olnud siin suurt abi. Kõige esimene ehmatus (?) oli, et polegi värss, mida "Antigone" ju algselt on (või eksin?). Proovisin aru saada, kust on tekst pärit. Kavalehel ei ole selle kohta sõnagi, lavastaja enda sõnade kohaselt ei lavastagi ta Sophoklese näidendit, vaid lähtub selle näidendi aluseks olevast müüdist. Igatahes on tekst tänapäevane ja probleemistik ilma pingutamata mõistetav. Väga põnevad sümbolid on muna (sellest pidevast munapudru praadimisest eralduv lõhn ajas mingil hetkel südame pahaks, aga peale selle peitus munas elu), vesi (kuni seda ei ole, mädanes ja haises kõik) ja kärbsed (Liisa Smith peaks kindlasti "Antigonet" vaatama). Mis nii põnev ei ole, on kordamine, uuesti tegemine. Katarsise tekkimise asemel hakkas igav. Ma ei tea, kas näitlejatel lõppesid ideed otsa või oli see taotluslik ja minu puhul lihtsalt ei töötanud või ...

Võrratult hea koht on Elina Reinoldi jutustatud lugu küünla kustutamisest. Teine hea koht on see, kui Raimo Pass paneb Elina Reinoldi reisikohvrisse ja hakkab tolmuimejaga põrandat puhastama. Seda muna (loe: elu) hakkas mu jaoks ikka tõesti liiga palju olema!

Samas viidatud intervjuus ütleb lavastaja Homayun Ghanizadeh:
Pean tunnistama, et Teheranis on väga raske teatrisaale täita. Linnas on 8–10 miljonit elanikku, kuid kui me mängime 300-kohalises saalis, ei tule see alati täis. Hoolimata reklaamist. See ei ole mitte nii nagu Eestis, kus inimesed käivad palju teatris.

Mina pean tunnistama, et ei julge seda lavastust kellelegi peale tõeliste teatrifanaatikute soovitada. Ja need, kes on teatriteadlikumad, vaatavad seda ilma minu või kelle tahes teise soovitamisetagi. Küll aga tahaksin kangesti näha sama lavastaja "Caligulat", mida mängitakse Eestis DRAAMA 2010 raames. Oleks põnev võrrelda.

1 kommentaar:

  1. Minu jaoks on see selle aasta Eesti parim lavastus. Ühes intervjuus ütles lavastaja, et kirjutas ise selle teksti nendele näitlejatele. Kordus on oluline, et tekiks mäng ja näitlejad mängivad ülitäpselt. Super. Kindlasti ei tasu saali minna nendel, kes seepe ja muud jama vaatavad. Aga kes vähegi mõelda viitsib ja teatrit armastab selle jaoks on see maiuspala.

    VastaKustuta