Sisukirjelduse järgi otsustades ei ole "Majapidajas ja professoris" midagi sellist, mis lugema meelitaks. Arvud ja matemaatika pole justkui ilukirjanduse teema, aga kummalisel kombel on armastus numbrite vastu võimas kujund, mille abil armastuse olemust ja jõudu kirjeldada. Üks tühine number võib olla sama keeruline kui inimhing ja numbrite jäävus sama ilmekas kui andestamine või igatsus.
Selles romaanis on kolm põhitegelast - endine matemaatikaprofessor, tema uus majapidajanna ja majapidajanna poeg. Minategelane on majapidajanna, kelle puhul avastasin veidra ebakõla. Enda sõnul peaks ta olema umbes kolmekümneaastane (ütleb seda mitu korda raamatu jooksul ja tal on kümneaastane poeg, kes sündis siis, kui naine oli keskkooli viimases klassis), aga millegipärast oli mul lugedes kogu aeg tunne, et ta on pigem vanemaealine. Võib-olla on põhjus minu stereotüüpses mõtlemises, aga võib-olla oli see siiski autori teadlik tekstitehniline võte?
Enne seda majapidajat ei püsinud ükski teine majapidaja professori juures eriti kaua. Arusaadavatel põhjustel, sest suur osa inimesi ei suuda toime tulla palju vähem veidrate inimeste eest hoolitsemisega, rääkimata siis olukorrast, kus üks, muidu arukas inimene, igal hommikul tervitamise asemel küsib su jalanumbrit ja mäletab vaid viimase 128 minuti jooksul toimunut. Mõnikord on inimene valmis tegema rohkem, kui lepingus kirjas. Mis muidugi ei välista uusi probleeme. Majapidaja poega otsustab professor kutsuda Ruutjuureks, kuna poisi pea on ruutjuurekujuline (tõtt-öelda ma ei suutnudki välja mõelda, milline on ruutjuurekujuline pea ...).
Pesapalliteema jääb Eesti lugeja jaoks ilmselt kaugeks, aga tundub, et Jaapanis on pesapall väga populaarne mäng. Sellest näivat vaimustuvat peaaegu kõik. Pesapall hakkab raamatus tööle sümbolina, mille abil mõistavad kiindumust ja pühendumist kõik. Professor vaimustub pesapallist koguni nii, et kuigi ta pole pesapallimängu ise kunagi näinud, on tal sellest mängust tekkinud täiuslik ettekujutus. Kunagiste ajalehes avaldatud mängukokkuvõtete kaudu. Ja kui majapidaja ja selle poeg viivad professori pärismängu vaatama, taandub staadionilgi kõik ikka arvudeks ja arvudevahelisteks seosteks, selleks suurimaks armastuseks.
Tõlkijale oli see õhuke raamat arvatavasti paras pähkel, sest nende lihtsana näivate keeruliste matemaatiliste tõdede tõlkimine eeldab uurimist ja analüüsimist. Ilmselt tavalisest pisut teistsugust. Aga veel hullemad on ju pesapalliterminid. Hea meel on tõdeda, et tulemus on ilus. Aga eelkõige on "Majapidaja ja professor" armas ja südamlik lugu pühendumisest ja põhjalikkusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar