Teisipäev, 12. veebruar 2013

"Härra Amilcar" Vanemuises

See, et raha eest saab kõike ja et kõigel on oma hind, tuleb Vanemuise teatri "Härra Amilcaris" selgesti välja. Olgu tegemist lihtsalt töötu, tänavatüdruku või hoopis tippnäitlejaga. Kui elus ja inimestes pettunud pururikas mees otsustab endale palgata perekonna - õigemini abikaasa, tütre ja sõbra -, ei suuda ükski rolliettepaneku saanu vastu panna. Palk sobib. Kõik tingimused on lepingus täpselt kirjas. Paistab aus mäng.

Sisuliselt mängitakse kodu. Erinevus seisneb selles, et lavastuse autor, lavastaja, produtsent ja publik on härra Amilcar. Elus need asjad nii lihtsad ei ole, ja peagi selgub, et päris ilma komistamata ei saa ka teatris.

Näidend nõuab näitlejatelt ülitäpset mängu, sest rollist tuleb välja hüpata mõnikord lausa poole sõna pealt. Marika Barabanštšikova üllatas väga. Parima rolli tegi aga Ott Sepp, kes ei kuulunud üldse Amilcari palgatud truppi, vaid kes "peretütre" (Liisa Pulk) peigmehena nõudis oma osa. Lepingulist suhet polnud tal kellegagi. Vaimustas Oti ümberkehastumisvõime rullnokast viisakaks ülikonnastatud noormeheks, et oma tüdrukuga koos olla ja tüdruku isale meelepärane olla. Kais Adlase "ema" ja "ämm" oli samuti hästi lahendatud - ei saanudki aru, kas ta mängib kaasa, täidab alltöövõtu korras vaid ühte osa Amilcari lavastuses, mis hakkab lavastaja kontrolli alt väljuma, või on tõepoolest Eléonore'i ema.

Niisugused komöödiad ei ole tegelikult päris minu žanr, aga "Härra Amilcari" puhul on tähelepanuväärne nii kujundus kui ka valgustus. Komöödia omandab žanrina mõõtmeid, mis lubavad mõtiskleda alltekstigi üle. Mängitakse suurele lavale paigutatud kahes kastis. Suur kast ja selle ümbrus tähistavad lava ehk härra Amilcari korterit, kus igal õhtul alates kella kuuest algab etendus. Aeg-ajalt tungib lavale keegi, kes ei pidanud seal olema, või öeldakse laval asju, mida Amilcari stsenaarium ette ei näinud. Nii muutub lava justkui proovisaaliks. Väikses kastis on osatäitjad rollivälistel aegadel. Tagaplaanile, nukkudeks surutud, et tulla oma etteasteks lavale.

Traditsiooniline teater, mis meeldib, kui minna teatrisse just sellist traditsioonilist teatrit otsima. Kõik on justkui olemas ja näidendi teema võiks praegust tarbimisühiskonda peegeldades olla samuti kõnekas. Ometi vajusin mõttesse, et umbes kolmekümne viie aastaga on maailm ja elu nii palju edasi läinud, et eneseväärikust ollakse nõus müüma juba madalama hinna eest. Või ma kujutan lihtsalt naiivselt ette, et leping on ikka kahepoolne?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar