laupäev, 16. veebruar 2013

Polygoni "Näha roosat elevanti"

Ma ei pööranud PolygonTeatri lavastusele "Näha roosat elevanti" esialgu üldse tähelepanu, kuid kui Danzumees oli kirjutanud ülivõrdeid täis loo, otsustasin asja uurida. Polygoni enda blogisse lisandus ühel päeval üks kirjavahetus esietenduse muljetel. 2011. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse võidutöö esmalavastamine on igal juhul ju tähelepanu väärt ning ühtäkki olin täis otsustavust ja veendumust, et pean seda nägema. Kui Danzumeest veel parafraseerida, siis võiks "Näha roosat elevanti" etenduse külastus olla kindel aasta parima teatriotsuse kandidaat.

Lavastus oli natuke ootamatu, natuke teistmoodi, eriline, aga ometi päris ja väga eluline. Algusest lõpuni pinev, sest Levy (Meelis Rämmeld) ja Simona (Liisa Pulk) elu ja mured on pealtnäha küll tavalised, kuid samaaegselt tihe ja fragmentaarsust taga ajav tekst hajutab usu, nagu oleks kõik lavalt paistev reaalne. Ainult et ei saa aru, mis täpselt on valesti või kes valetab. Üksikuna võttes oli kõik see, mis laval toimus, väga tavaline. Tervikpildi seisukohast kerkivad kohe küsimused: aga miks läheb nii, miks kolib roosa elevant tuppa, ennast näole ei anna, miks purunevad illusioonid ja miks osa meist peab nendega paremini toime tulema, kui mõni teine võib vastutustundetult ukse lukku keerata ja tingimusi seadma hakata? Piret Jaaksi näidend on kindlasti üks paremaid uusi eesti näidendeid, mille lavastust olen viimasel ajal nägema juhtunud. Sel võiks olla Eestist laiematki kõlapinda. Kuid tunnistan, roosa elevandi kujundlikkus oli mulle seni võõras.

Kadri Adamsoni kehastatud Katriin astub lavale esimese vaatuse lõpus ja tema ilmumisega lähevad kaardid korraks veel rohkem segamini. Äkitselt haarab ta etenduse ohjad pihku ja esialgu arusaamatud laused või küsimused omandavad tähendusi veel siiski, kui etendus on lõppenud. Katriini mures Simona puudumise pärast on samaaegselt hirmu, muret ja lootust. Katriin peab olema tugev, ta on juba neljakümnene naine, bioloogiline kell tiksub, aga elu on justkui maetud kesklinna korterisse. Ta püüab välja rabeleda, olla keegi, saada kellekski, kuigi muuta oleks vaja veelgi enam. Imepärane osatäitmine! Kadri keeras kõik tagurpidi, aga mündil ongi kaks külge.

Levy on kinnisvaramaakler, kes kolis sellesse korterisse pärast maja valmimist. Maja lähedalt pargist leidis ta endale tüdruku, kelle kui vigastatud tiivaga varblase enda juurde tuppa tõi. Talle meeldis see tüdruk, sest tüdrukule meeldisid pärisasjad. Mõned luukered on kapis, aga enamik on ammuilma välja roninud ja räägivad lahkesti endast - vägivaldsusest, alkoholilembusest, haiglasest asjade kultusest. Rämmeldi vaimsusega sulanduvad need omadused veenvalt ja kokkuvõttes sünnib veel üks suurepärane roll.

Simona osa on kõige keerulisem. Ta on kujutluslik ja peab Levy jaoks olema see väike varblane. Levy mälestustes hägustub varblase kuju ja leidmislugu üha enam. Simona satub üha rohkem segadusse ja Levy otsib oma endist Simonat. Pealegi ei tundu Simona jaoks üldse olevat probleem, kui Levy saab tema sõbrannaga lapse. Levy tunneb hirmu ja Simona poeb mõneks ajaks peitu. Kolmas leidlikult lahendatud hea roll.

Rävala puiesteel olevas amfiteatris, nagu PolygonTeater mängusaali nimetab, on Mae Kivilo kujundatud korterifragment. Kui roosat elevanti ees poleks, võiks seda lavastust pidada peredraamaks, aga võti selles ongi, et see on midagi palju enamat. Võib tinglikult vaadata isegi, et asjad ahendavad inimsuhteid, ajendavad kinnisideid. Kui asjad ja inimesed on vait, ei sega, otsivad rahu, peavad nad kas katki minema või tuleb neid enda ümber niimoodi ümber paigutada, et nad ärritaksid. Levy seda teebki. Olgu vastas Simona või Katriin - sellises rahutust tekitavas segaduses on keeruline vastu pidada.

Hea meel on, et sain sellest lavastusest osa. Südamest kirjutatud, tehtud, kujundatud, mängitud ja räägitud lood ei pea olema ilmtingimata positiivsed lood, aga loota ikka võib ja lõpp võibki õnnelik olla. Värskendav teatrikogemus on niikuinii tagatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar