Teisipäev, 21. juuli 2015

"Grace ja Glorie" Rehe küünis

Ei tea, kui mitu korda ma seda juba öelnud olen, aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, on patt minemata jätta. "Grace ja Glorie" Saku lähedal Rehe küünis on just niisugune näide. Küsimus oli ainult sobivas vabas suveõhtus, mida oli esimeste etenduste ajal võimalik ka valida. Ilm ei loe, sest mängitakse ju siseruumis.

Olgugi et Tom Ziegleri "Grace ja Glorie" oli alles mõni aasta tagasi Ugala teatri repertuaaris (osades Leila Säälik ja Kadri Lepp), mina seda lavastust ei näinud. Tõtt-öelda ei mäleta eriti ka retseptsiooni, et võinuks nüüdse, Sakus mängitava lavastuse vastu suuremat huvi tunda. Nii et ei osanud eriti midagi oodata. Peale selle muidugi, et Ülle Kaljustet ja Hilje Murelit on ikka hea laval näha.

Vilja Nyholm-Palmil on "Grace'i ja Glorie" lavastusega õnnestunud kujutada ja tõlgendada Ziegleri näidendit nii, et  leebe huumori, elujaatamise, lootuse ja lohutuse (millega piletimüügiportaalis lavastust tutvustatakse) kõrval avaldub ka vastupidine elupale. Ülle Kaljuste Grace on vitaalne, teravmeelne ja taibukas vana naine. Raske on uskuda, et talle on vaja hooldajat ja et ta ei saa enam hakkama. Kirjelduse järgi peaks ta olema rumal, kitsarinnaline ja jõuetu. Eks ole sedagi, kuid kokkuvõttes ei tähenda eelöeldu sugugi, et Ülle Kaljuste ei sobiks sellesse rolli. Vastupidi! Elu ei ole lihtsalt nii lihtne. Mulle tohutult meeldis, kuidas ta mängis välja leppimise. Mitte ainult haiguse ja vanusega leppimise, vaid selle, et oled "valmis". Kui oled vähihaige, 90aastane ja arstide sõnul on elada antud veel viimased elupäevad, ei ole ju mingit tähtsust eluvõõra vabatahtliku manitsusel, et "soola liigne tarvitamine vähendavat arvukate uuringute kohaselt eluiga kümme aastat".

Vitaalse, tulevikku vaatava Grace'i kõrval on Hilje Mureli Glorie tüdinud, ametlik. Teatavas mõttes on Murelil täita isegi raskem ülesanne. Esimeses vaatuses paistab tema tegelaskuju justkui mõnest ameerika filmist pärit naiivsevõitu keskealine naine, kellel on kõik olemas ja kes on nüüd igavuse peletamiseks otsinud endale tegevust vabatahtlikuna lootusetult haigete lohutamise ja neile seltsiks olemisega. Ajapikku ilmneb, et Glorie on (olnud) edukas ja jõuline naine, kes on saavutanud kõik ja siis jälle kõik kaotanud, langenud lõpuks sügavasse depressiooni jne. Klassikaliselt kaasaegne. Niisuguse mitmepalgelisuse väljamängimine eeldab aga rolli süvitsi arendamist, mis õnnestub näitlejannal väga peenelt.

Teise vaatuse alguses tüdinesin korraks ära, sest kogu näidend paistis nii ameerikalik - korrektne halastuse ja lohutuse tiraad, mille taustal kostis üks halvale suhtele viitav telefonikõne. Jälle nagu filmis! Meelde jäi ka Grace'i küsimusele, kuidas Glorie mees seda talub, et naine pidevalt öösiti kodust ära on, antud vastus: "Mis tal muud üle jääb?" Sest hetkest peale paistis kogu lugu palju mitmekihilisem. Kuni sinnani välja, et eduka ärinaise hooldustöö on puhas äritehing, mis päädib pärast mõningast panustamist väärilise pärandusosaga. Grace'i eest hoolitsemine osutus lihtsalt oodatust keerulisemaks. Loole veelgi peenemat tõlgendust otsides tekkis lõpuks kahtlus, kas Glorie polnud mitte ise see sugulane, keda Grace vaid ette loetud kirjade kaudu tundis ja teadis ...

Lavastus kulgeb mõnusas humoorikas rütmis ja heas tempos, mis on kahe-näitleja-tüki puhul väga oluline. Kuidas ja mida vaataja siit kaasa võtab, on iseasi. Teksti sügavamad kihid tulevad esile eeskätt tänu suurepärastele näitlejatöödele, ent ka pealiskihid on oma inimlike ja igaveste teemade tõttu tähenduslikud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar