Neljapäev, 14. veebruar 2013

"Amy seisukoht" - eluteatri katsumus

Näidendid, mis räägivad teatrist või on külgepidi sellega seotud, kisendavad lava järele. Hea lavastaja ja trupi koostöös on palju võimalusi ka väga hea lavastuse sünniks. David Hare'i "Amy seisukoht", mille Linnateatris lavastas Mladen Kiselov, räägib kunstide ja inimeste vastandumisest, (kunsti)sõdadest, mis sünnivad tänu inimestele, ja võitlusest armastuse ja aja nimel. Kõhklusteta on see mu praegune lemmiklavastus. Muide, ka Ajakirja Teater. Muusika. Kino kriitikud nimetasid "Amy seisukoha" hiljuti 2011/2012. teatrihooaja parimaks lavastuseks.

Linnateatri Taevalava ebatavalisel kammerlikul ruumil on täita kaks funktsiooni: ühest küljest kujutatakse suurt hulka näitlejate garderoobe (peegelseinad, lambid), teisalt aga inglaslikku vana maja. Garderoobides valmistuvad näitlejad lavale minekuks ja pärast etendust saabub sinna korraks kuulus näitlejanna Esme Allen (Anu Lamp), Shakespeare'i-aegses kostüümis. Esme elab Londoni äärelinnas majas, mis on sisustatud verandamööbliga. Seinu katavad Esme abikaasa maalid. Meest ei ole enam, ämm (Helene Vannari) on elus.

Üle pika aja tuleb emale külla tütar Amy (Sandra Uusberg), kaasas noormees nimega Dominic (Mikk Jürjens). Vanaemale tundub kohe, et poisil ei ole ei kombeid ega kasvatust. Emagi pole tütre valiku üle rõõmsam, ent haistab võimalust, kuidas väimehekandidaadist vabaneda. Vaataja poolehoid kisub samuti vanemate ja targemate poole, sest ilma kõigi kolme naise kinnitusetagi on Dominic lapsik (Amy on hinnagutes tagasihoidlikum, mööndes, et ta mõistab küll, et Dominic on temast nii palju noorem, lapselik). Sellel lapsikul või lapselikult tüübil on unistused, siht silme ees ja veendumused, millest ta ei ole niisama nõus taganema. Sellelt pinnalt saab alguse näidendi ja lavastuse tõeline konflikt, mis kandub teatrist saali ja Esme lavaelust pärisellu.

Amy täidab justkui määratud osa. Lapsena on ta ilmselt pidanud hoolitsema oma diivast ema eest ja mehe valikul lähtub alateadlikult juba kätteõpitud ja harjumuspärasest osast. Tema seisukoht on, et kõigi inimestega peaks proovima hästi läbi saada, inimesi peab armastama. Ei, see ei ole kerge.

Esme elus eksisteerib veel naabrimees Frank (Kalju Orro). Esialgu jääb mulje, et ju ta üritab rikkale diivale külje alla pugeda, kuigi kogu aeg räägitakse äriasjadega tegelemisest. Tegeletaksegi. Kuni Esme läheb teatrisse tagasi ja "avaneb" hoopis teistsugusena. Uues olukorras, uuelt lähtepositsioonilt ja uute inimestega (Toby - Kristjan Üksküla) on ta palju kindlam ja teistugusem. Elus on ta kõik kaotatud, aga selles kaotuses on tegelikult õiglust rohkem kui ebaõiglust.

Teater ja elu kipuvad ikka segamini minema. Viimasel ajal iseäranis, sest kõik on kogu aeg nii ära lavastatud ja selgeks kujutatud. Dominic leppis teatriga siis, kui selles hakati väljendusvahenditena kasutama talle arusaadavaid ja meelepäraseid vahendeid. Aga eks ta oli muutunud ka oli.

Väga head osatäitmised ja terviklik lavastus, mis puudutas sügavalt. Sümboleid, märke ja põimumisi tihedalt täis. Elu keeruline tee, mida mööda sammudes jäävad sügavad või vaevumärgatavad jäljed, aga igaüks elab just täpselt nii, nagu oskab või julgeb. Amy-sugused inimesed hoiavad koos terveid perekondi. Vahel harva, kui neid kohata õnnestub, vaatan imetlevalt järele. Nad võitlevad selle eest, mis neile on kallis, aga ainult haruharva ütlevad, mida tõeliselt tunnevad. Kuigi mitte kogu aeg, ei ole äärmuslikkuses õigupoolest midagi head.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar