Selle näidendi võti ongi universaalsuses, üldinimlikus soovis püüelda parema homse poole. Andeka ja uudishimuliku lapse avastamistungi kaudu näidatakse vaatajale evolutsiooni, loomingu, unistuste labürindis täiskasvanute kammitsetust. Märkimisväärne on, et kontekst Eestis ja Portugalis on hämmastavalt sarnane – see ei ole mingi võõra maa sündmuste, elu ja probleemide kujutamine, vaid vägagi aktuaalne siin ja praegu.
Peale lavastuse, või eelkõige, teevad sellest tükist suurepärase teatrielamuse aga näitlejad. Hele Kõrve roll on jälle väärt auhinda või paari. Tema üheksa-aastane Kaelkirjak on väga meisterlikult lahendatud ja laval ongi varaküps üheksa-aastane. Samas on Hele Kõrve selles rollis nii eriline, et mulle, kes ma olen ometigi “Karinit ja Indrekut” teadmata arv kordi ja “Koletist kuu peal” paar korda näinud, ei kostunud isegi tuttavat häälekõla. Ülimeisterlik! Mängida last, kes otsustab ühel päeval ohjad enda kätte võtta.
Väga kihvt on ka Indrek Ojari ropu suuvärgiga Judy Garland. Täpselt niisugune poolus, mida me, täiskasvanud, ei usu lapses olevat, aga mille oleme ilmselt enda lapsepõlvest lihtsalt ära unustanud. Judy Garland muudab Kaelkirjaku täiuslikuks. Kostüüm on siin lihtsalt kest, näitleja miimika ja olek aga need, tänu millele lapsed oma mänguasjad elavaks kujutavad või ilma milleta lapsed ühtegi sammu ei tee. Ja neile kõige kallimatele antakse nimed, kuigi vahel tundub, et võinuks panna hoopis mõne muu, ägedama nime.
Nagu elust enesest on võetud ka Margus Tabori isa karakter. Siin mõjub eriti võimsalt Kaelkirjaku kompensatsiooniks nõutud dialoog emaga. Naisega, kes on leidnud alati väljapääsu ja kelle armastuseta on raske. Kriisid ja rasked ajad mõjuvad meestele sõltumata maailmanurgast kuidagi rusuvamalt kui naistele. Arvatavasti on põhjuseks vastutuse koorem, mida mehel ei ole kuhugi lükata, samas kui naisel säilib enamasti vähemalt lootus või võimalus uskuda, et keegi vast aitab. Margus Tabori Tšehhov oli aga iseäranis hea. See salapärane kadumismeetodi leiutaja arstipauna ja kahe šampanjaklaasiga sarnanes Kaelkirjaku isaga ja pidigi kujutama lapsele isa, kes ta täbarast olukorrast päästab. Ja mitte ainult. Tšehhov juhatas Kaelkirjakule jälle õige teeotsa kätte. Meisterlikult mängitud, vaat et üks tõetruumaid Tšehhoveid, keda laval näinud olen.
Ülejäänud rollides asrus lavale Priit Pius. Tema vanamees, kurjategija, pangateller, politseinik ja peaminister on nappide vahenditega usutavaks mängitud. Igaüks avab väiksele tüdrukule justkui eri tahu täiskasvanute sugugi mitte probleemideta elust. Räpase või vihase rahaga oskab kurjategija alati midagi peale hakata, ent õnnelikku raha paistab ilmas vähe olevat. Üldse paistab nii palju asju olevat rahas kinni. Alates kõhutäiest ja lõpetades teleri vaatamise võimaluste ja seadusloomega.
Judy Garlandi tõdemus, et lootus tuleb ära organiseerida, sest halbade asjade organiseerimise eest on juba ammu-ammu hoolitsetud, viib meid tagasi põhjuste leidmise ja äralahendamise juurde. See kõik on karjuvalt lihtne. Vaataja pöörab pilgu lapsepõlve, ja järsku saab mitu asja selgemaks. Discovery Channel peab olema. Kaelkirjakute elus on kurbust ja rõõmu, aga lõppeks ei ole see näidend ju kaelkirjakutest, vaid Kaelkirjakust ja tema kurbusest ja rõõmust. Vaadake! Ja (natuke suuremad) lapsed vaadaku ka! Mina kurvastasin ja rõõmustasin. Andrus Kivirähkil on raamatus “Maailma otsas” tegelane, kes käib iga õhtu teatris, sest seal saab nutta ja naerda. Selle lavastuse puhul on need kaks tingimust ilusti täidetud. See on elusuurune teater.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar