"Torino hobune" - sada protsenti puhas kunst

Béla Tarri "Torino hobuse" (A torinói ló) kunstilises väärtuses ei ole põhjust kahelda ja sellel teemal ei ole ka põhjust pikemalt peatuda. Režissöörina on ungarlane selle filmi näol loonud teose, mis apokalüptilisuses sunnib mõtlema näiteks Lars von Trieri "Melanhooliale". Tähelepanuväärne on, et kaks nii võimast maailmalõpu meeleolu kirjeldavat filmi valmisid 2011. aastal. Ja teine tähelepanuväärne asi on veel - "Torino hobuse" mustvalge (hall?) vastandub "Melanhoolia" puhastele värvidele. Kas maailma lõpus on kõik hall või hoopis kirkavärviline?

Sattusin hiljuti lugema ühte teaduslikku artiklit Cormac McCarthy "Tee" maastikest. Mäletatavasti oli sealgi kõik surnud, hall ja kõle. "Torino hobuses" ei näe päevavalgusest hoolimata mitte kordagi päikest. Kogu aeg ja kõikjal on lakkamatu tugev tuul, mida saadab Mihâly Vigi ilmeksimatult äratuntav muusika. Seda muusikat kuuldes hakkab film kohe silme eest läbi roomama.

Ma ei ole eluski nii staatilist filmi näinud! Omaette lugu oleks väärt tegelikult protsess, kuidas ma "Torino hobust" vaatasin. Esimese hooga jaksasin vaadata umbes kolmandiku filmist. Oli juba hiline õhtu ja väsimus murdis vaataja jõuga maha. Paaril järgneval õhtul ei leidnud aga kuidagi aega ja tahtmist, et edasi vaadata. Film meeldis, aga nüüd oli ju teada, et selle jaoks on vaja olla õiges meeleolus. Esimese kolmandiku kaadrid olid kogu aeg silme ees. Siis tulid meile külalised ja muu hulgas tuli jutuks, et vaatasime vot-sellist-filmi, aga lõpuni vaadatud kuidagi ei saa ... Hakkasime kõik koos uuesti algusest vaatama. Lõpuni välja.

"Torino hobuse" aluseks on Friedrich Nietzsche kohta räägitav legend, kuidas ta Torinos 1889. aastal pekstava hobuse kaitseks välja astus ja kogu kogemusest sellise šoki sai, et ta kuni surmani enam sõnagi lausuda ei suutnud. Tarri film näib rääkivat sellest hobusest, õigemini hobuse peremehe saatusest, pakkudes halastamatu sissevaate leibkonna (inimkonna?) hävingusse. Tuulisel tühermaal elavate isa ja tütre argipäev on surmtüütult argine, kuid ometi realistlik - tänu tegevuse toimumisele enam kui sada aastat tagasi. Inimesi oli palju vähem ja sellised eikusagil paiknevad majapidamised absoluutselt ühesuguste hommikute, päevade ja õhtutega võib-olla tavapärane. Kuidagi sai mees endale tütre, kes tema eest nüüd hoolitseb, ja kuidagi satub talle külla teine mees, kes jutlustab maailma hukkaminemisest, kuidagi leiavad tee hurtsikuni mustlased, needes kõik ära.

Ei ole kerge olla inimene. Ma ei jõua kunagi ära imestada, millest tuleneb inimese elutahe, elujanu ... Kord lapsepõlves rääkis keegi vanem ja targem inimene, et kui hobune enam ei tõuse, ei ole temaga midagi teha. Võtsin seda tarkust sõna-sõnalt ja pole viitsinud hiljem süveneda ja uurida, millal see "enam" täpselt on. Igatahes ei ole hobusekannatus ju pelk sõnakõlks. Kui see katkeb, siis polegi enam midagi teha. Pöördvõrdeliselt rohkem kui sajandi tagusele ootamisele annab tänapäevane kiiresti-kiiresti ja rohkem-rohkem ikka sama tulemuse. Lõpu.

Raputav film, mis pakub vapustava kõrvalpilgu elule ja maailmale. Kui on kõle, siis nii vänget tunnet pole meie ühiskonnas enam jupp aega kogeda saanud.